Saada sõbrale

Delfi toimetaja

Võib-olla sattusite lugema mõne nädala tagust uudisnupukest sellest, kuidas Saksa endine liidupresident Roman Herzog on mures demokraatia pärast oma riigis. Vanad head sakslased, nad on oma pedantsuses välja arvutanud, et ajavahemikus 1999 kuni 2004 ei tulnud 84 protsenti nende riigi kehtima hakanud seadustest mitte saksa poliitikute, vaid Brüsseli bürokraatide käest.

Tõsi, suurem osa neid seadusi võeti vastu Saksa valitsuse otsustena või käisid nad Bundestagist ehk Saksa liiduparlamendist läbi, aga see on vaid suitsukate. Ministritel või saadikutel polnud võimalik seadusi muuta ega tagasi lükata. Herzog avaldaski muret, et kui saksa rahva volitatud poliitikutel pole võimalik 84 protsendil juhtudest oma riigis kehtima hakkavate seaduste puhul sõna sekka öelda, siis on parlamentaarse demokraatiaga asi nigu niru.

Demokraatia ehk rahvavõimu põhitunnuseks on see, et rahvas kontrollib oma valitud esindajate kaudu, millised seadused riigis kehtivad. Poliitikud esitavad oma platvormi ja annavad oma lubadused ning valijad annavad ühele või teisele platvormile oma toetuse. Protsessi lahutamatu ja võib-olla isegi kõige olulisem tahk on aga see, et seadusi saab soovi korral tühistada. Kui üks või teine seadus pole end õigustanud, kui ta ei sobi valijatele, kui inimeste meelsus mingil põhjusel muutub, siis saab valija anda oma hääle nende poliitikute poolt, kes lubavad untsuläinud seaduse tühistada või muuta.

Ent asi on veelgi hullem. Nimelt oleme tänu Euroopa Liidule ilma jäänud ka demokraatia teisest olulisest põhimõttest - võimude lahususest. Traditsioonilise võimude lahususe printsiibi kohaselt on olemas seadusandlik haru ehk parlament, täidesaatev haru ehk valitsus ja kontrollvõim ehk kohus. Valijad kontrollivad parlamenti, parlament kontrollib valitsust ja kohus kontrollib, et kõik täidaks vastuvõetud seadusi võrdselt. Kohus kontrollib ka, et alama astme seadused oleks kooskõlas põhiseadusega, milles on kirjas nii tähtsamad kodanike põhiõigused kui ka riigi valitsemise kord.

Ent vähemalt Saksamaal tuleb välja, et kohus ei saa 84 protsendil juhtudest põhiseadusega vastuolus olevaid seadusi tühistada. Muide, nii nagu Eestiski, on Saksa põhiseaduskohus ebameeldiva olukorra ees, üritades enda õlult ära lükata küsimust, kas Euroopa Liidu uus põhiseadus, mis annab veelgi rohkem võimu Brüsselile, on ikka Saksa põhiseadusega kooskõlas. Eestis keeldub õiguskantsler hoolimata korduvatest põhjalikult motiveeritud kirjalikest nõudmistest isegi riigikohtu poole pöördumast küsimusega, kas meie põhiseadus lubab europõhiseaduse kehtimahakkamist.

Tegemist on kavala lõksuga - kohtud ei saa ühtegi seadust kehtetuks kuulutada, sest Brüsselist tulevad kohustuslikud normid ja seadused on väidetavalt kõik välislepingud. Välislepingud on aga väidetavalt kõik kõvema jõuga kui meie põhiseadus. Seega ei saa kohtudki kuulutada kehtetuks neid seadusi, mis Brüsselist tulevad, parlamendis ilma igasuguse debatita templi alla saavad ja mürinal kehtima hakkavad.

Hea küsimus muidugi on, kas Eesti puhul on selliste seaduste hulk, mida me demokraatlikult kontrollida ei saa, umbes samas suurusjärgus. Kes vähegi euroliidu toimimismehhanismi teab, võib üsna rahulikult öelda, et suurusjärk peab olema sama. Ent üllatus, üllatus, meie poliitikud ega bürokraadid pole seda isegi mitte kunagi üritanud teada saada. Ja hea põhjusega.

Eriti eelolevate parlamendivalimiste taustal on mõttekas küsida, mida või keda meil üldse valida on. Kui teadvustada tõsiasja, et ükskõik, millise partei võidu puhul on neil riigi poliitikat võimalik mõjutada umbes 15 protsendi ulatuses, siis saab selgemaks ka see, miks meie parteide valimisprogrammid on nii sisutühjad ja ühesugused. Kõik sisulised poliitilised otsused tehakse ju Brüsselis juba ära.

Meil pole võimalik tegelikult vaielda selle üle, kas me teeme viisavabaduse Venemaaga või mitte. See on meie eest juba ära otsustatud. Meil pole võimalik valida, kas me soovime kehtestada surmanuhtlust või mitte - selle taastamine on EL-is välistatud. See pole meie parlamendi otsustada, kas „ksenofoobia” ja „rassismi” õhutamise vastase võitluse deviisi all keelatakse meil vangla ähvardusel ära homoparaadi kritiseerimine. Selle otsuse langetavad lõpuks ministrite nõukogu liikmed Brüsselis ja Eestil on selles kogus umbes üks protsenti hääli. Meie parlament võib küll vastava seaduse Brüsselist tulnud käsu alusel vastu võtta, aga tegelikult ilma mingi võimaluseta seda mitte vastu võtta.

Nii ei jäägi parteidel ja poliitikutel muud üle kui rääkida riigiametnike palgatõusust, euro tulekust, rohelisest energiast ja muudest üksikutest nomenklatuursetest teemadest, mis on veel jäänud liikmesriikide pädevusse või on euroliidu poliitilise tipu poolt kuulutatud soovituslikuks. Parteid, kes ei ütle selgelt välja, et nad pooldavad Eesti lahkumist euroliidust, ei saagi muud teha kui keerutada ühtesid ja samasid teemasid pisut erineva nurga alt, või teha vähe jultunum samm ja lubada asju, mis nagunii nende võimuses pole. Sedagi tehakse Eestis (ja igal pool Euroopas, muide) väga palju. Poliitikud ikkagi.

Selles mõttes on õigus Tiit Madissonil ja teistel, kes kutsuvad üles valimisi boikoteerima - tegemist on piiratud autonoomiaga provintsi omavalitsuse esinduskogu valimisega, mis ei saa - isegi kui tahaks - vastu võtta põhimõttelisi poliitilisi ja majanduslikke otsuseid Eesti valitsemise kohta. Ja tegelikult me ju teame, et meie poliitikutele meeldib see, kui nad ei pea ise mõtlema ja otsustama. Meeldib paljudele valijatelegi.

Samas on valitsemine ikkagi olemuslikult tulemuspõhine tegevus, ja kui leppida tõdemusega, et me ei vali mitte riigi kurssi, vaid parimat võimalikku mänedžmenti, siis on valima ikka mõtet minna. Meile ju meeldib, kui teed on korras, bussid-rongid püsivad graafikus ja kõik see muu munitsipaalvärk. Miskit pole parata, taas on kõigist parteidest valimiste tuuma kõige paremini ära tabanud Keskerakond, kes rõhub just sellele, et nad on head mänedžerid. Kõigepealt pommitati meid nädalaid teatega „Tehtud!”, kinnitamaks valijatele, et mida lubatakse, seda ka tehakse. Seejärel esitleti aga oma tulevikulubadusi, mis on puha praktilise väärtusega käegakatsutavad pisiasjad.

Poliitikud ei soovi iial tunnistada, et nad on mõttetud ja neist ei sõltu tegelikult mitte midagi. Kes neid siis enam vajaks - peale nende endi? Seetõttu ei tunnista nad ka iial, et neil pole tegelikku otsustusõigust ei siin Eestis ega Saksamaal. Ent valijad saavad asjust lõpuks ikkagi aru ja teevad omad järeldused. Mõned otsustavad provintsiparlamendi valimisi boikoteerida, teised üritavad ühesuguste hulgast leida mõnda, mis millegipärast meelepärasem. Aga nõustugem Herzogiga - demokraatial pole selle valimisprotsessiga tõesti suurt midagi pistmist. Süsteem püsib, kuni enamikul inimestel on kõht täis.