Saada sõbrale

Suursaadik

Oli kord nõukaajal üks laul „A jesli zavtra voina?“ („Aga äkki on homme sõda?“). See laul meenus mulle millegipärast, kui ma vaatasin Aktuaalses Kaameras uudislõiku Põhja-Korea tuumakatsetusest.

Ma olen selles riigis käinud ja seal valitsevat stalinismi, valet, ajupesu ja terrorist vaikivaks hirmutatud inimesi näinud. Et Põhja-Korea endale kogu muu maailma kiuste aatompommi meisterdab, ei kahelnud ma juba siis, kui 1993. aastal esimest korda sel (kui tollal väga värskel) teemal Eesti Raadios kommentaari tegin. Sest olles toda riiki seestpoolt näinud ja ka lapsena ise stalinismi järellainetusi üle elanud, mõistsin ma seda, mille mõistmine vaid pluralistliku ühiskonna kogemust omavatel tegelastel pole lihtsalt võimalik. Nimelt et mingist punktist alates juhib hullumeelsust juba puhtalt selle sisemine loogika, mis ei allu enam ei klassikalistele majandus- või diplomaatia reeglitele.

Öelda Põhja-Korea juhtidele mõistliku inimese kombel: ära tee endale pommi, me kehtestame sulle sanktsioonid ja su inimesed jäävad veel rohkem nälga on sama, mis öelda ennast noaga lõikuvale hullule: ära lõigu ennast, sa saad ju haiget! Ent kui noaga hullule tõmbavad vilunud ja tugevad sanitarid lõpuks hullusärgi selga, teevad talle rahustava süsti ja isoleerivad ta teistest inimestest, siis hulluks läinud riigiga, mis on endale teiste näägutamisest hoolimata tuumapommi meisterdanud, see asi nii lihtsalt ei käi.

Juba ongi seltsimehed Kimid teatanud, et sanktsioonid tähendavad sõjakuulutust Korea Rahvademokraatlikule Vabariigile. Aga sõjas ja armastuses pidi ju kõik lubatud olema. Ehk siis, vaadake ette, Lõuna-Korea kapitalistid, Jaapani militaristid ja Ameerika hegemonistid! Me võime nuga kasutada mitte ainult enda lõikumiseks vaid ka teiste pussitamiseks!

Jah, olukord pole kiita. Sest kui kusagil avalikus kohas märatseva, tapva ja pantvange võtva kurjategija vaigistamiseks on lõppude lõpuks parim rohi snaiperi poolt talle pähe tulistatud hoiatuslask (surnud, teate ju, ei hammusta), siis mida teha sarnaselt käituva riigiga?

Põhja-Korea puhul muudab asja eriti pikantseks muidugi see, et tema selja taga seisavad veel kaks kaabakat, kaks tursket jõmmi, kes hullunud märatsejat pidevalt julgustavad ja tema tegusid teiste ees igati õigustavad. Seda selleks, et politsei ja korralikud kodanikud hullu neutraliseerimisega võimalikult hõivatud oleks ja nemad tekitatud segaduses paremini omi hämaraid asju ajada saaksid.

Arusaadavalt käib jutt siinkohal Venemaast ja Hiinast, kelle blokeerimis- ja venitamistaktika ongi õigupoolest kõige otsesemaks põhjuseks, miks varsti juba viisteist aastat päevakorral püsinud probleem mõistlikku lahendust pole leidnud ja meie - normaalsed riigid ja inimesed - praegu peame jälgima vihastamapanevaid uudiseid Kimide küünilistest pommikatsetustest. Nii käitudes on Venemaa ja Hiina duett lasknud muide põhja nende endi poolt kunagi külma sõja ajal allkirjastatud tuumarelvastuse leviku tõkestamise lepingu, Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuri autoriteedi ning tõmmanud riivi eest üleüldiselt võidu- (sealjuures ka tuumavõidu-) relvastumiselt. Mis tähendab, et meie kõigi silme all on mürinal kokku varisenud terve tiib senise rahvusvahelise korra hoonest. Hullude, küünikute ja kaabakate rõõmuks.

Viimaseid aga jagub. Nimetagem: Iraan, al-Qaeda, taliibid, Somaalia džihadistid, Sudaani kristlastetapjad, Hamas, Hizbollah, mitme Ladina-Ameerika riigi marksistlikud vahulõuad, viimaste dinosaurustena püsivad kommunistlikud režiimid, kõikjale oma bütsantslik-tatarlikku koerakoonu toppiv vene imperialism - tavalistest kurjategijatest üle kogu maailma rääkimata.

Action-filmid lõppevad tavaliselt sellega, et maniakid ja kurjategijad saavad teenitud karistuse. Selleks on surm. Paraku on poliitiline korrektsus ja absurdini arendatud idealism viinud valge maailma arvamusele, nagu oleks isegi hullude ja kurjategijate poolt vältimatult esile kutsutud sõda võimalik pidada kuidagi humaanselt, vaenlasi mitte hävitades vaid ümber kasvatades, nende pihta mitte tulistades, vaid nendega dialoogi asudes, neid paludes, et nad aru saaksid, et see, mida nad teevad, ei ole ilus.

Niisugune suhtumine on mässinud NATO lõppematusse sõtta Afganistanis, niisugune suhtumine on mässinud USA ja tema liitlased ohvriterohkesse sõtta Iraagis, niisugune suhtumine on sünnitanud demokraatlikule maailmale iga päevaga üha letaalsemaks ohuks kujunevad Põhja-Korea, Iraani, Süüria - ja nende selja taga ennast karistamatuna tundva neoimperialistliku Venemaa ning Aasias hegemooniat taotleva uue Hiina.

Kamp on koos. Esialgu laamendavad nad alles oma kvartalis, pildudes neid korrale kutsuma tulnud politseiautosid molotovi kokteilidega ja irvitades seaduste ning korra üle. Varsti tungivad nad aga juba ka naaberkvartalitesse, et seal oma tahtmine maksma panna. Või kas pole juba tunginudki, sest mida muud on siis see sõda terrorismi vastu?

Et kurjategijaid taltsutada, on praegu viimane aeg siidkindad käest võtta, snaiperid tulejoonele viia ja lõhkujatest kõige pöörasematele (keda suured jõmmid kasutavad liiatigi katsejänestena) surmav hoiatuslask pähe lasta.

Surnud, uskuge mind, ei hammusta. Ja meie tahame oma kodus elada vist ikka demokraatlike, mitte stalinistlikke, mauistlike või šariaadi reeglite järgi?

Kuigi - läänemaailma degenereerumist jälgides pole ma enam milleski kindel. Kahjuks.