Lisatud: 31. märts
Saada sõbrale
1. aprillil avatakse Tartu ülikooli ajaloomuuseumis näitus “Kukruse kaunitar ja tema kaasaegsed”, mis põhineb 2009. aastal Kohtla-Järve ja Jõhvi vahelise tee ehituse käigus Kukruse mõisa lähedusest avastatud muinas- ja keskaja piiril kasutatud kalmistu leiul.

"Kukruse kaunitar" oli hauapanuste järgi üks jõukamaid ja oma aja kohta üpris kõrges eas - vanem kui 40 aastat. Tema rõivastusest on säilinud selle kaunistused - väikestest pronksspiraalidest koosnevad mustrid.

Näituse ühe kuraatori, Mari Lõhmuse sõnul leiab Kukruse leid koha näitusel, sest tegu on viimaste aastate ühe uhkema arheoloogialeiuga ja samuti on põnev selle leidmise lugu.

Jõukas ülik

Kui tavaliselt arheoloogid jagelevad tee-ehitajate ja arendajatega, siis kopajuht Kuno Kübarsepp ja töödejuhataja Ülar Tooming käitusid noatupe leidnuna õigesti – võttes ühendust muinsuskaitsjatega. Selle eest pälvis Kübarsepp ka muinsuskaitseameti autasu.

Töö Kukruse leiuga ei ole lõppenud – pigem vastupidi. “Kukruse leid annab vastuseid oma aja ühiskonna kohta. Kindlasti polnud see egalitaarne, sest hauapanused on erisugused. Kõige enam saame teavet matmiskommete kohta. Luustike põhjal saab öelda, milliseid haigusi põeti, milline oli toitumus, kust pärineti,” ütles Lõhmus.

Kukruse päästekaevamiste käigus leiti umbes 50 inimese matused, kes on maetud ligi kolme põlvkonna jooksul hinnanguliselt XII sajandi lõpul ja XIII sajandil. Juba praegu saab öelda, et tegu on rahuaegse kalmistuga, sest luudel pole tapluste jälgi ja valdavalt on tegu eakate inimestega (40-50aastased ja vanemad).

Miks on Kukruse kalmistu sümboliks kujunenud just rohkete hauapanustega naise matus, keda tuntakse nüüd Kukruse kaunitari nime all? Lõhmuse sõnul on põhjuseks see, et tegu on ühe esimese matusega, mis 2009. aastal välja tuli. Nii ristis leiu 2010. aastal teadusajakirja Horisont 1. numbris muinsuskaitseameti arheoloogiamälestiste peainspektor Ants Kraut.

“Kukruse kaunitar” oli hauapanuste järgi üks jõukamaid ja oma aja kohta üpris kõrges eas (st vanem kui 40 a). Tema rõivastusest on säilinud selle kaunistused – väikestest pronksspiraalidest koosnevad mustrid. Kaelas rippus helmekee ning selle küljes hõbedast rinnalehed ja müntripatsid, käte ümber oli arvukalt käevõrusid ja haua jalutsis savinõu koos vikatiga.

Interaktiivne näitus

“Kukruse leiu puhul on üks suuremaid väärtusi matuste terviklikkus. Teiseks annavad leitud pronksspiraalkaunistused aimu omaaegsest rõivastusest. Kindlasti on huvitav, milliseid erisuguseid uurimismeetodeid kasutame, saamaks teada tolle kauge aja kohta. Tegu on väljakutsega. Oleme üritanud kasutada isegi DNAd, aga see pole seni vastust andnud,” ütles Mari Lõhmus.

Teine näituse kuraator, Tõnno Jonuks, kelle spetsialiteet on usund, ütleb, et osa Kukrusele maetute puhul võib leida ka viiteid kristlusele. Siiski pole võimalik öelda, et tegemist oleks olnud kristlastega. “Pigem kasutas jõukam osa elanikkonnast kristlikku sümboolikat, mis oli naabrite usund.”

Kukruse matused on eri ilmakaartes ja Jonuksi sõnul ei ole selge, mis põhimõttel surnuaed oli struktureeritud. Igatahes ei ole võimalik seal jälgida kaasajale omaseid perekondlikke hauaplatse.

Näitusel “Kukruse kaunitar…” on eksponeeritud 10 teemat – näiteks “Kes on maetud Kukruse kalmistule?”, “Milline oli rõivastus?” jne.

Näituse muudab atraktiivsemaks ja mängulisemaks võimalus kaevata Kukruse hauda. Nimelt on Viljandi kultuurikolledži tudengid valmistanud luustiku, mis on asetatud pinnasesse ja matkib üht Kukruse matust.

Näitusega kaasnevad loengud, mis peaksid lähiajal ka Ida-Virumaale jõudma.

Mullu kevadel tegid arheoloogid Kukrusel päästekaevamiste järeltöid, mille käigus leiti kaks asulakohta, kus võisid elada kohaliku kalmistu rajajad. Ühe ase on praeguse Kukruse mõisa juures ja näitab seega asustuspidevust.
Vanim Ida-Virumaalt seni leitud matus pärineb Narva Jõeorust ja see pärineb kiviajast. Samasse kanti (ca 5000 a eKr) dateeritakse Riigiküla ja Kudruküla leiud.

Kõigil huvilistel on võimalik näitusel näha 800 aasta vanuseid leide. Ajaloota eestlased, kasutage juhust!

Läte: www.maavald.ee
Ajaleht Põhjarannik 27.03.2011