Saada sõbrale

Samal ajal, kui meie poliitilised ringkonnad teevad ideoloogilsite huvigruppide survele järgi andes ettevalmistusi õiguslikus regulatsioonis perekonna mõiste taandamiseks kõikvõimalikule (esialgu veel vaid) inimeste vahelisele seksuaalsele läbikäimisele, serveerides seda kui paratamatust, ajaga kaasas käimist, demokraatia ja inimõiguste möödapääsmatut nõuet ja kes teab veel mida, jõustasid vennased leedukad “progressiivselt” meelestatud jõudude (sh Euroopa Parlamendi) raskest vaenulikust kriitikast hoolimata seaduse, millega keelatakse meedias ja koolides noori kahjustava seksuaalkäitumise, just nagu ka vägivalla ja enesetapu propageerimine.

Nn alaealiste kaitse seadusega piiratakse muu hulgas homoseksuaalsete liitude propageerimine ja nn gei-paraadide korraldamine. Seadus, mille ettevalmistamise ajal paari aasta eest oli mul suurepärane võimalus osaleda ettekandega Seimis peetud temaatilisel osalejaterohkel konverentsil, seisab vastu igasuguse informatsiooni levitamisele, mis “kahandab austust perekonnaväärtuste vastu” ja “propageerib muud abielu ja perekonna kontseptsiooni kui see, mis on sätestatud Leedu Vabariigi põhiseaduses ja tsiviilseadustikus”. Viimased määratlevad abielu ja perekonna ühe mehe ja ühe naise vahelise liiduna.

Kuigi ka meie põhiseadus määratleb perekonna mehe ja naise vahelise liiduna (ehkki mitte eksplitsiitselt ja see viga tuleks parandada), rääkides sellest kui “rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusest”, ei takista see võimuteostajaid kaalumast seaduste tasandil sellisest perekonna mõistest taandumist. Vähe näib maksvat tõsiasi, et põhiseaduse §-i 3 kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Sageli näib, et põhiseadust kohaldatakse riigielu korraldamisel ja suunamisel valikuliselt - üksnes siis, kui see soodustab “progressi”.

Muuseas, jutt käib samast seadusest, mille vastuvõtmise pärast hurjutati Leedut möödunud suvel mitme Postimehes avaldatud artikli vahendusel, nimetades meie vennasvabariiki selle demokraatliku otsuse langetamise pärast muu hulgas koguni tagurlikuks paariariigiks (vt nt Jeroen Bult, “Paariariik Leedu” , 30.07.2009). Postimehe intellektuaalset taset ja erapoolikkust iseloomustas hästi vanemtoimetaja Alo Rauni seisukoht, kes avaldas artiklis pealkirjaga “Leedu löödud tempel” (17.07.2009) muret järgmiste sõnadega:

“Ilmselt annab kõige rutem tunda see, kuidas üleeilne otsus hävitab Leedu maine lääne silmis. Mis veel hullem - see kahjustab ka Eesti mainet. Läänele, kus Baltimaad on paljudele üks ebamääraselt ühine regioon, muutume tagurluse eeskujuks.

See tähendab ühtlasi hoopi Baltikumi, eriti Leedu majandusele. Sellisesse ebakindlasse riiki investeeritakse vähem, maailma andekamad pead ei taha sinna kolida ega soovita seda ka teistele. Pigem vastupidi - avatud mõtlemisega noored võivad minna mujale, sinna, kus on rohkem vabadust. Pereväärtuste kaitse nime all õõnestatakse omaenda majandust ja seda veel kriisi ajal.

Eestlastena võiksime muidugi uhkustada, et oleme taas mingis aspektis Leedust paremad ja lääne lemmiklaps. Kuid paraku on tempel, mille Leedu nüüd lõi, nii suur, et selle vari ulatub ka Eestini.”

Neid ridu lugedes meenub tahes-tahtmata ühe kunagise kursusevenna karikatuur Eesti Vabariigist, mis näib oma välispoliitika põhjal kohati tegutsevat nagu pisike koerake, kes igale külalisele kohutavalt meeldida püüdes ja kord ühe, kord teise juurde tormates ohjeldamatult klähvib, sitsib, hüppab, rullib põrandal ja nühib end vastu külaliste jalgu, seejuures nõnda erutudes, et seda ise märkamata nii enese kui teised märjaks sirtsutab.

Kujuta sa pilti: “Pereväärtuste kaitse nime all õõnestatakse omaenda majandust ja seda veel kriisi ajal” - no mis sa kostad, see on ju suitsidaalne hullumeelsus!? Ju on leedukatel, kes näevad laste õiguses kasvada moraalselt reostamata eluterves keskkonnas suuremat väärtust kui majanduskasvus, väärtuste hierarhia totaalselt paigast ära nihkunud. Ja kahjustaks siis selliselt vaid iseennast, aga ei, vastutustundetult tõmmatakse edumeelsete võimukate lääne onude-tädide halvakspanev pilk ka teistele Balti riikidele. Milline jultumus!

Annaks Jumal, et Eesti Vabariigis võimul olevad isikud leiavad nii palju sirgeselgsust, et kirjeldatud argpükslikust ja orjalikust hoiakust vabaneda ning meie rahva ja kultuuri püsimise alustalade vastu suunatud rünnakud rohkest ideoloogilisest ja poliitilisest survest hoolimata tagasi tõrjuda.

Eesti on vähemalt deklaratiivselt demokraatlik ja suveräänne riik ning sellisena peaks uskuma oma õigusse ja võimesse iseseisvalt mõelda ja ise otsustada - käituda peremehena -, lähtudes sellest, mis on ühiskonna parimates huvides. Kõike, mida Euroopas tehakse ja Euroopa Liidu ideoloogide poolt standardiks kuulutatakse, ei pea tingimata allaheitvalt pimesi matkima. Inimkonna ajalugu ei ole vääramatu progressimarss - tihti tehakse vigu ja teiste vigadest peab õppima, mitte neid omal nahal ellu viima. Kui suured poisid lasevad püksid märjaks, siis on väiksematel totter järgida nende eeskuju üksnes selleks, et tunnustust pälvida.

Leedukad on selles osas eeskuju näidanud, analüüsides pikalt homoseksuaalse käitumise põhjuseid, selle ühiskonnas normaliseerimise püüdluste ideoloogilisi ja poliitilisi tagamaid just nagu ka selle tagajärgi, ning langetanud demokraatlikule riigile kohaselt rahva heaolu silmas pidades ühemõttelise otsuse kaitsta fundamentaalseid moraalseid põhimõtteid kui rahva, riigi ja kultuuri jätkusuutlikkuse aluseid.

Vaata ka Varro Vooglaiu blogi .