Saada sõbrale

Sel nädalal suhteliselt palju avalikkuse tähelepanu pälvinud Eesti diplomaadi väljasaatmine Venemaalt ei kujuta endast ilmselt lihtsalt ülereageerimist Eesti otsuse peale mitte anda nõusolekut ühe Vene diplomaadi ametisse asumisele Eestis. See oli tõenäoliselt korralikult läbimõeldud samm, mis ei jää omasuguste seas viimaseks. Eesti-Vene suhted liiguvad nüüd kõigi eelduste kohaselt taas teravnemise suunas ja see ei ole tingitud üksnes Venemaast. Praegu valitseb veel vaikus enne tormi, tõeline maru tabab meid seoses tänavu Eestis toimuvate NATO õppustega.

"Selleks aastaks oleme koos oma liitlastega kavandanud siia, Läänemere äärde, kolm suurt rahvusvahelist õppust," teatas kaitseväe juhataja kindralleitnant Ants Laaneots eelmisel nädalal vabariigi aastapäeval Vabaduse väljakul peetud kõnes. Mõned päevad hiljem selgitas Postimees laiemale üldsusele, et need õppused, mis on suurimad pärast Balti riikide saamist NATO liikmeteks, toimuvad "vastuseks Venemaa agressiivsetele sammudele", kuigi seda ametlikult ei tunnistata, ning "NATO käitumine sarnaneb vägagi külma sõja aegse ohjeldamispoliitikaga".

Kas asjalood on siis tõesti juba niikaugel, et maailm on jõudmas varsti tagasi külma sõja aega, kus ühelt poolt USA ja selle liitlaste ning teiselt poolt Nõukogude Liidu ja selle satelliitide vahel valitses laiaulatuslik globaalne vastasseis?

Ei, kindlasti mitte.

Prantsuse ajakiri Paris Match avaldas hiljuti Vene presidendi Dmitri Medvedeviga tehtud intervjuu, milles talle esitati teiste hulgas järgmine küsimus: Venemaa uus sõjaline doktriin näeb ette operatsioone väljaspool oma piire, et hoida ära potentsiaalne agressioon, ning näeb NATO-s üht peamist ohtu oma julgeolekule. Kas see tähendab tagasipöördumist külma sõja juurde?

"Loomulikult mitte," vastas Medvedev. "Probleem ei ole meie sõjalises doktriinis ja asi ei ole NATO-s ning meie sõjaline doktriin ei käsitle NATO-t peamise sõjalise ohuna. Küsimus on NATO lõputus laienemises läbi nende riikide neelamise, mis olid kas osa Nõukogude Liidust või juhtuvad olema meie lähinaabrid, nagu näiteks Rumeenia ja Bulgaaria. Oht peitub selles. See tekitab kahtlemata teatud probleeme, sest NATO kujutab endast, mida ka ei öeldaks, sõjalist allianssi, mis on tulnud meie piiride vahetusse lähedusse. Selles osas on kõik üsna selge."

"Meil on oma kaitsestrateegia ja meil on oma relvajõud, mis on loodud vastama teatud konfiguratsioonile. Aga kui sõjaline allianss, mis on, muide, üldiselt meie partner, jätkab meie piiridele järjest lähemale liikumist, kui raketitõrjet või midagi muud ümber paigutatakse, siis on see meie jaoks piisav põhjus muretsemiseks," selgitas Medvedev. "Meie relvajõud peavad olema valmis täitma uusi ülesandeid, mis tulenevad nendest muutustest. See on minu arvates täiesti avatud ja õige suhtumine. Jutt ei käi tagasipöördumisest külma sõja juurde, kuid me peame seda uut olukorda arvesse võtma."

Vene president lisas, et samas seistakse silmitsi ka selliste väljakutsetega, millele tuleb vastata koostöös NATO-ga: massihävitusrelvade, sealhulgas tuumarelvade levik, terrorism, narkokaubandus jne.

Prantsuse president Nicolas Sarkozy kinnitas esmaspäeval, pärast Medvedeviga kohtumist antud pressikonverentsil, et ta tervitas oma Vene kolleegi kui sõpra ning Prantsusmaa peab Venemaad strateegiliseks partneriks. "Ja see on Euroopa huvides, et me ei kordaks seda rasket perioodi, milleks oli külm sõda. See on väga oluline," rõhutas Sarkozy. "Me ei pea enam külma sõda. Ma tahan öelda, et minu veendumuste kohaselt ei ole Venemaa vaenlane, Venemaa on partner."

Eestis suurt ärevust tekitanud Mistral-klassi dessantlaevade plaanitavat Venemaale müümist kommenteerides selgitas Sarkozy, et see samm näitab usaldust ja aitab süvendada koostööd.

Jaanuari lõpus Prantsusmaad väisanud USA välisminister Hillary Clinton rõhutas siis l’École militaire ruumes peetud kõnes samuti, et "külma sõja teravad lahknevused on asendatud ühtsuse, partnerluse ja rahuga. Venemaa ei ole enam meie vaenlane, vaid on sageli partner võtmetähtsusega globaalsetes küsimustes."

"Venemaa on väljendanud aastaid ebakindlust seoses NATO ja Euroopa Liidu laienemisega. Aga meie usume tugevalt, et nende mõlema laienemine on suurendanud julgeolekut, stabiilsust ja jõukust üle kogu selle kontinendi ning see on omakorda tegelikult suurendanud Venemaa julgeolekut ja heaolu," rääkis Clinton. "NATO peab jääma ja jääb avatuks igale riigile, mis soovib saada selle liikmeks ja suudab täita liikmelisuse nõuded. Aga me ei soovi tekitada veelahet naabrite ja partnerite vahele. Venemaa kindlus oma julgeolekus suurendab meie oma."

"Euroopa julgeolek peab olema jagamatu," lisas Clinton. "Liiga kaua aega on Euroopa julgeolekut puudutav avalik diskursus olnud keskendunud geograafilistele ja poliitilistele veelahetele. Mõned on vaadanud seda kontinenti isegi praegu ning näinud Lääne-Euroopat ja Ida-Euroopat, vana ja uut Euroopat, NATO ja mitte-NATO Euroopat, EL-i ja mitte-EL-i Euroopat. Reaalsus on see, et ei ole mitmeid Euroopaid; on ainult üks Euroopa. Ja see on Euroopa, mis hõlmab oma partnerina Ameerika Ühendriike. Ja see on Euroopa, kuhu kuulub ka Venemaa. Sest sel sajandil ei saa julgeolek olla nullsumma mäng. Kõigi riikide julgeolek on omavahel läbipõimunud. Ja meil on kohustus töötada selle nimel, et edendada üksteise julgeolekut..."

Clinton ütles muu hulgas sedagi, et ameeriklaste kavatsus teha venelastega koostööd Euroopa, sealhulgas Venemaa, julgeolekut kindlustava raketitõrjesesüsteemi väljatöötamiseks on tõsine. Sama kordas ta ka eelmisel nädalal Washingtonis toimunud seminaril, mis oli pühendatud valmivale NATO uuele strateegilisele kontseptsioonile.

"Me tahame koostööl põhinevat NATO-Vene suhet, mis annab konkreetseid tulemusi ning toob NATO ja Venemaa üksteisele lähemale," kinnitas Clinton. "Sest Venemaa ja NATO seisavad silmitsi ühiste ohtudega. See vaatab meile vastu Afganistanist ja Pakistanist nende piire mööda tulevate ekstremistide ja narkokaubitsejate näol. Tulemuseks on see, et me oleme leppinud kokku koostöös Afganistanist ja Kesk-Aasiast pärit narkovastase võitlusega tegelevate politseinike koolitamisel. Ja Venemaa lubab viia nüüd üle oma territooriumi meie ISAF-i operatsioonide toetuseks mittesurmavat varustust. Ja me loodame laiendada seda koostööd teistesse valdkondadesse, neist kõige märkimisväärsem raketitõrje."

"Me usume, et me saame rajada rohkem vastastikust usaldust läbi meetmete, mis suurendavad läbipaistvust Euroopas," lisas Clinton. "Euroopa julgeolek saab kasu sellest, kui NATO ja Venemaa on avameelsemad oma relvastuse, oma sõjaliste rajatiste ja oma õppuste osas. NATO ja Venemaa peaksid vahetama regulaarselt informatsiooni positsioonide, doktriini ja kavandatud sõjaliste õppuste kohta, aga omama ka spetsiifilisi mooduseid selleks, et võimaldada sõjaliste õppuste vaatlemist ning lubada uute või oluliselt parandatud sõjaliste rajatiste külastamist."

Uus külm sõda võib saabuda mõnes alternatiivses reaalsuses, aga mitte selles postameerikalikus, multipolaarses maailmas, kuhu me juba otsapidi libisenud oleme.

Samas näib olevat täiesti kindel see, et Venemaa vastab nüüd lähenevatele NATO õppustele omapoolsete sammudega, mis on mõeldud meie tahte murdmiseks. Globaalset vastasseisu sellest ei tule, aga väiksemat närvide sõda, mis käib peaasjalikult Eesti rahva närvide arvel, ei saa küll välistada. Mõni Eesti mõttekoda, näiteks Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus, võiks visandada Venemaa suhtumise mõistmiseks seejuures ka Peterburi kaitseplaani. Võib-olla jõutakse siis äratundmisele, et meie suur idanaaber ei käitugi ettearvamatult ja ebaratsionaalselt, vaid on tegelikult päris mõistuspärane jõud.

Eesti jaoks seisneb suur oht nüüd muidugi selles, et kummi liiga palju venitades võidakse vastu näppe saada ehk suurest hirmust Venemaa ees NATO vihmavarjuga vehkides leitakse ennast lõpuks olukorrast, kus Eesti julgeoleku tagamine, kui nii võib öelda, jäetakse taas Venemaa hoolde. Seda, otse loomulikult, ei nimetata siis mingiks reetmiseks. Räägitakse pigem partnerluse viimisest uuele tasemele. Vägagi võimalik, et sellist juttu hakkaks rääkima ka mõni meie tänastest riigijuhtidest.