Saada sõbrale

Parteid müüvad oma kaupa/teenust meie riigile kallilt. Kuigi parteide kaup pole kuigi kvaliteetne, on riik sunnitud seda ostma. Siin ei aita tarbijakaitse ega mingid seadused. Parteid on seadnud asjad selliselt, et ükskõik kui kalliks müüja hindab oma kaupa ja kui halb see pakutav teenus ka pole on riik sunnitud seda ostma. Ostja ei saa midagi vastu vaielda, sest ostjat (riiki) esindavad müüjad ise (Riigikogulased-ostjate esindajatena on müüjate -parteide- müüjate koorekiht). Ostja, ehk riik (rahvas) ei saa ka midagi muuta, sest muutjateks saavad olla ainult müüjad ise, kes pole sellest muutmisest huvitatud. Oma huvide-hüvede eest seisab ju igaüks. Müüjad oma praak-teenustele pretensioone esitada ei saa kaupa välja ka ei vaheta. Müüja ei vastuta mitte millegiga ostja (rahva) ees. Müüjad on sellised seadused teinud, et ostjad ise ei saa nende otsustele vastu ka vaielda, sest vastu vaielda saab vaid müüja ise.

Mida siis parteid müüvad rahvale -olles ise nii müüja kui- ka ostja rollis, esindades nii müüjat kui-ka ostjat? Küsitavus on selles -kumma huvisid on neil suurem huvi esindada? Müüja (kes saab raha kauba-teenuse eest) peab ise otsustama, kui palju ta raatsib rahva raha endale anda. Senised kogemused on näidanud, et suurem huvi on esindada ikka müüjate huvisid, sest müüjaid esindades saavad nad ise ka mingit kasu. Ostjate poolt esindades neil erilised huvid puuduvad, sest rahakott pole müüja, vaid ostja (rahva) oma. Ostjaid esindades määravad nad ise oma palga suuruse sõltumata ostja (rahva) arvamusest.

Parteid müüvad rahvale riigi valitsemise teenust. Meie (uuskapitalistlikus) riigis on kõik ostetav ja müüdav. Alates lapse sünnitamisest (vanemapalk) kuni vanemate hooldekoduni (milles elamiseks ei jätku pensionäril oma pensionist raha).

Vaatleme meile osutatava teenuse kvaliteeti.

- Isamaaliidu läbiviidud omandireform tekitas sadu tuhandeid (kodutuid) sundüürnikke, kellest riik polnud huvitatud ning tõrjus neid igati. Tagastamisel eelistati välismaalolnud (rahakaid) kaugeid sugulasi omamaiste lähisuguaste ees.

- Isamaaliit müüs Eesti Raudtee ja Keskerakond ostis selle tagasi 1,5 miljardit kallimalt.

- Respublica teenis suhkrutrahvi 700 miljonit.

- Reformierakond müüs kasumiga Telekomi osaluse, kuid edaspidi kaovad igavesti kindlalt laekunud suured Telekomi dividendid.

- Rahvaliidu (V.Reljan) abiga tehti maavahetustehingud, millega riik sai kahju sadu miljoneid kroone.

- Parteid ei pea eriti taunimisväärseks Põhiseadusega vastuolus olevate otsuste vastuvõtmist.

Haridusministeeriumis reform järgneb reformile s.t. reformid reformidepärast.

Justiitministeerium on pikka aega reformarite hallata, kuid seadused lubavad tõlgendada mitmeti, andes ametnikele võimaluse korruptsioonseteks tehinguteks. Kohtud ei lahenda asju sisuliselt, vaid formaalsete tunnuste järgi ning kohtud ei ole ÕIGUSE ja ÕIGLUSE kohaks. Täitevmenetlus on saamatu.

Sotsiaalministeerium pole oma ülesannete kõrgusel. Palju raha jagatakse inimestele -kes seda ei vaja, kuid tõeliselt abi vajavad jäävad sotsiaalse toetuseta või on toetus liialt napp. Arstiabi on paljudele kättesaamatu.

Keskkonnaministeerium täidab-kontrollib tähenärija täpsusega Euroseadusi, kusjuures Keskkonda kaitstakse tegelikkuses vähe.

Kas meile parteide poolt ministriteks pandud ministrid ikka vastavad normaalse teenindaja- kauba nõuetele? Mitte kõik ja alati.

- Reformarist Sotsiaalminister Maret Maripuu jättis Põhiseaduse vastaselt mitmeks kuuks tuhandeid puudega inimest riigipoolt ettenähtud riikliku toetuseta. Ta ise väitis, et teda ennast aitaks ema ja ta ei osanud ette kujutada, et puudega inimesed elavad ilma ema abita. Ise pole ta täiskasvanuks kasvanud (kuna vajab emaabi), kuid pannakse riigi ministeeriumit juhtima.

- Rein Lang justiitsministri ja juristina kaitseb oma kitsa ringkonna huvisid, kuid jätab tähelepanuta rahva huvid õigusemõistmisel, kohtutäiturid on oma kohustuste täitmise suhtes võimetud (Viiol), ka alimetide maksmise suhtes võimetud,vastuvõetud kehvade seaduste rikkumiste eest karistatakse miljonite kroonide väärtuses inimesi ja läheb 5 aastat enne kui Riigikohus tühistab PS-vastase seadusesätte...

- Ester Tuiksoo Põllumajandusministrina saavutas Eesti tähtsama põllumajandussaaduse - räime parimaks Eesti kalaroaks tunnistamise - ei enamat.

- Kultuuriminister Raivo Palmaru kogus kuulsust pigem erakonnaga seotud ärimeeste huvide kui kultuuri eest seisjana.

- Isamaaliitlane MartLaar esindab edukalt Eestit maailmas, kuid ennast väljendab ja teguteseb Eestis kaunis saamatult ja rahvale kahjulikult ( Iisreali relvatehing, rublatehing, endale majaost ja ümbrikupalk selle remontimisel, Savisaare pildi tulistamise varjamine, kaks-pool aastat tagasi väitmine, et Eesti naised paneb sünnitama ühekordne toetus 50 000krooni)....

- Lehma metaangaasi (lehmapeeru) maksustamine.

Loetelu meie parteide/parteilaste saavutustest on pikk, kuid kõik need parteide halva kvaliteediga praakteenused maksab kinni RAHVAS.

Mis on meie parteide ja Riigikogu tegevuse eesmärgiks meie riigis? Üldiselt arvab rahvas, et parteide ja Riigikogu peamiseks ülesandeks on - meie Riigi ja Rahva elu edendamine, meie jätkusuutlikkus, laste, vaeste ja väetite eest hoolitsemine, rahva edukus, jne... Seda arvab rahvas oma nii oma naiivsuses.

Meie elu näitab, et enamuse meie valitsevate pareteide ja Riigikogu tegelikud eesmärgid-ülesanded on hoopis teised. Meie parteid ja Riigikogu (parteide esindus Riigivõimu teostamisel) ei tegutse omakasupüüdmatult - aatelistel kaalutlustel riigi ja rahva hüvanguks. Kuna Riigikogu koosneb parteide koorekihist -järgib see meie parteide põhisuunda, nende parteide eesmärke ja ainult oma partei tagatubade juhendeid järgides - rahva huvid selle hulka ei kuulu ning rahva huvidega parteid ei arvesta.

Parteide põhieesmärgiks on parteide ning parteiliikmete rikastumine ning rahva osaks nähakse parteide poolt ainult üks - nende ambitsioonide kindlustamine rahaga. Rahva olukord neid (parteisid) ei huvita. Peaasi, et rahvas suudetaks nende kasvavaid ambitsioone ja rahavajadusi rahuldada.

Seda, et Riigikogul (parteide koorekihil) pole erilist muret Riigi ja Rahva saatuse pärast ja tihti tegutsetakse rahva huvide vastu - näitab rida asjaolusid. Näiteks:

- Parteid on nõuks võtnud maaelu väljasuretamise ja see läheb neil üpris tulemuslikult.

- Arstiabi on tervise eest hoolitsemise asemel muudetud äriks. Pikka aega on näha, et loodud Haigekassa süsteem tegutseb omakasu eesmärgil, haigete-abivajajate tervendamine pole Haigekassa eesmärk ning nad ei suuda tagada inimestele vajalikku arstiabi.

- Rahva lahkimine Eestist väljamaale normaalseid elamistingimusi otsima on valitsejate arvates tervitatav nähtus - jääb neile muresid vähemaks.

- Riigikogule pole eriti oluline ka sisejulgeolek, päästeteenistus või õpetajate-arstide olukord - igatahes mitte nii tähtis kui parteide ja parteilaste isiklik heaolu.

- Suuresti aitab sellele kaasa asjaolu, et kõrgemaid ametnikke, sealhulgas ministreid määravad kohale parteid, kusjuures tihti pole nende elukogemused, kompetents ja oskused-võimekus vajalikul tasemel. Peaasi, et nad on ustavad parteile.

Kas meie riigi ostetud teenus riigivalitsemise teenuse ostjate-müüjate teenusena ja parteide ülalpidamine on kallis?

Riigikogu palkadeks kulub üle 72 miljoni krooni aastas. Peale Riigikogu valimisteperioodi lõppu kompensatsiooniks riigikogulastele töötuksjäämise eest üle 25 miljoni krooni.

Parteidele tuleb maksat üks miljon iga riigikogulse pealt (riiklik dotatsioon parteidele), sest riigikogulaste hüvitised ei kuulu riigikogulaste palga hulka. Pluss muidugi ruumide, tehnika, töövahendite ja abipersonali tasud -samuti kümneid-sadu miljoneid kroone.

Juhtivad ja ustavad parteilased saavad kohad asutuste-fondide nõukogusdesse, kus nad saavad lisaks oma põhipalgale rahva arvel veel kopsakaid summasid. Näiteks 5-6 ustavata parteilast saavad Tallinna Sadamate ja Eesti Energia nõukogu liikmetena kokku üle 1 miljoni krooni aastas, ehkki nad ei kuluta istungitel osalemiseks kõik kokku isegi 1 kuu töönorm tunde. 3 Arengufondi nõukogu liiget (poliitikud) saavad kuni 50 tunni eest aastas kokku üle 460 000 krooni (ca 6000 krooni tund - pole paha). Mõni poliitik on veel 5-6-s hästi tasustavates nõukogus/juhatuses. On ju poliitikutel hea teenistus.

Mitusada miljonit aastas poliitikutele sellist teenistust rahva arvelt koguneb? Raske öelda, sest sellist statistikat ei peeta -ilmselt riiklik (poliitikute) saladus.

Veel on poliitikutel võimalus endile ebasobivaid või populaarsuse saavutamiseks vajalikke inimesi kõrge palgaga palgata rahva raha eest endile nõunikeks-abilisteks. Ka see on poliitikute endi otsustada.

Meie riigis on asjad üpris sassis. Meil on riigis justkui peremees olemas (põhiseaduse kohaselt - rahvas). Peremees on palganud teenuseid osutama sulased. Peremees ise sulaseid valida-palgata ei saa, sest sulaste tehtud seadused on sellised, et palgata saab ainult neid sulaste gruppe (parteisid) - keda sulased ise määravad, kusjuures töötegijad määravad sulased ise ning palga neile töötajatele määravad ka sulased ise. Isegi selle - kuidas ja kui palju tööd selle palga eest tehakse -määravad sulased ise. Peremehel ei jää muud üle kui nõustuda kõige sellega - mida sulased nõuavad. Peremees ei saa kaasa rääkida ei palga maksmise osas, ei töökorra osas, nõuda töö kvaliteeti. Peremees saab ainult maksta nii palju kui sulased tahavad. See on meie elus täiesti normaalne, et sulased ei kuula üldse -mida peremees räägib ning olgu rahul sellega -mida sulased peremehele annavad-jäänuseid jätavad.

Raske öelda, mitusada miljonit krooni parteide müüdav kahtlase väärtusega (riigivalitsemise) teenus rahvale tegelikult maksma läheb. Kasutades ära seda, et ei rahva ega konkrentsiameti hammas nende peale ei hakka, müüvad meie parteid oma ebakvaliteetseid teenuseid meile ülikallilt.