Saada sõbrale

Raamat “Dissidentlik liikumine Eestis aastatel 1972 - 1987” võiks olla teaduslik käsitlus, võiks olla ajalugu, aga paraku seda ei ole. Miks? Sest teemaga pole juletud minna lõpuni, kogutud aines on ajastu konteksti panemata ja teaduslikuks ajalookäsitluseks sünteesimata. Allikapublikatsioonis avaldatud kriminaalprotsesside protokollid ja kohtuotsused oleksid pidanud olema varustatud seletuste ja kommentaaridega. Ka asjaosalistelt endilt. Elementaarne, Watson?

Kahjuks võib nüüd aga mõni lihtsameelne noorema põlvkonna inimene, kes seda süsteemi ja KGB töömeetodeid ei tea, avaldatut tõe pähe võtta. Et nii see oligi. Et nii ülekuulamistel räägitigi, sest protokollis on ju nii kirjas. Leian, et sellise materjali avaldamine mõtestamatult, kommentaarideta puzzletükkidena on lubamatu ja ebaeetiline nii nende inimeste kui ajaloo ees. Tean näiteks kindlalt, et Enn Tarto, Kalju Mätik, Sergei Soldatov jmt. keeldusid tunnistusi andmast. See oli teadlik taktika, et mitte isegi kogemata kombel ennast ja teisi sisse rääkida. Järelikult on ülekuulamisprotokollidesse kirja pandu KGB töövili ning seega KGB versioon toimunust. Ja seda me sellest "teadusliku ajalookäsitluse" pähe esitatud üllitisest loemegi, KGB versiooni Eesti dissidentlikust liikumisest. Ajalooga ega ajaloolise tõega pole sel viisil esitatud kildudel kõige vähimatki pistmist. Eeltoodud põhjustel jääb nõrgaks ja pealiskaudseks jäämäe pealispinna kriipimiseks ka teose eessõna. Sel kujul kõlbab see ajalugu populariseeriva väljaande artiklile, aga mitte teadusliku väljaande omasse, sest teadus selles puudub, kontekst ja sisuline analüüs samuti. Ehk kogutud materjaluga pole suudetud midagi tarka peale hakata. Sel tasemel referaate kirjutatakse põhikoolis ja ehk ka gümnaasiumis, ärgates õhtul enne esitamise tähtaega. Võib-olla ka ülikooli esmakursusel.

Näiteks oleks võidud lahti seletada, miks süsteemil oli tarvis Enn Tarto süüasjas selliseid tunnistajaid nagu Bruno Javoiš, kelle meeleparandusele asumise tee Tarto vanglas ära rikkus. Selleks, et tõestada Tarto retsidiivsust, ühiskonna ohtlikkust ja määrata talle rangem karistus. Just sellised tagajärjed olidki Javoiš´i antud tunnistusel Tarto saatuse puhul. Moonutatult on esitatud ka Tarto kohtuotsus. Prokurör nõudis algselt Tarto süüdimõistmist “kodumaa reetmises”, mille puhul oli kõige kõrgem karistusmäär surmanuhtlus. Et Tarto sai kohtus tunnistajaid küsitleda ja võttis osavate küsimustega valetunnistajad vahele, kukkus see paragrahv ära. See, et Tarto pääses surmanuhtlusest, oli organite kaotus. Kas nii valus, et see lugu tuli välja jätta ka endise dissidendi Arvo Pesti koostatud kogumikust? Samuti jääb tänapäeva inimesele selguseks ja arusaamatuks, milles need inimesed ikkagi süüdi olid. Mõistagi selles, et neil oli “vale” maailmavaade ja et nad julgesid okupatsioonivõimudele vastu hakata ja süsteemi vastu avalikult välja astuda.

Raamatu küljendaja ja koostaja Arvo Pesti vabanes vanglast armuandmispalvega, mis tähendas “süü” omaksvõtmist, tegevuse ekslikuks tunnistamist, maailmavaatest loobumist, tehtu kahetsemist. Kas siit see julgusetus kirjutada lood lõpuni lahti? Otsus minna kergema vastupanu teed, sest nii on lihtsam ja ohutum? Kas siit see raamatust kumav ebakindlus oma veendumuste ja võitluse õigsuses, mis oli ja on olemas Julius Kuperjanovil, Erik Udamil, Endel Ratasel, Jüri Kukel, Harald Nugiseksil, Enn Tartol, Mart Niklusel, Tiit Madissonil ja paljudel teistel? Ega Teil ometi piinlik ei ole, hr. Pesti, et Eesti iseseisvuse eest võitlesite? Või on see tegevus Teie silmis midagi madalat, keelatut, salajast, mida peaks häbenema ja tuleks varjata. On’s Eesti midagi madalat? Ja ega te hr. Pesti ometi tunnista materjali taolise esitamisega KGB toimikutes olevaid ülekuulamisprotokolle usaldusväärseks tõeseks allikmaterjaliks?!?

Igatahes need uudishimulikud, kes rabasid raamatu selleks, et sealt tõtt leida või nuhid teada saada, siis kullakesed, tõde jääb teil leidmata. Te loete esitatud kujutlust, millel pole midagi pistmist tegelikkusega ja mida ma nimetan: rosolje vinegretikastmes. Selles mõttes võib teaduslikuks käsitluseks pidada Viktor Niitsoo raamatut “Vastupanu. 1955 -1985” (Tartu, 1997), mis on varustatud asjakohaste seletuste ja kommentaaridega ning mis annab dissidentlikust liikumisest Eestis omas ajas tõese pildi ja ülevaate. See on ajalugu.

Margit-Mariann Koppel (ajaloolane, TÜ, 1996, BA)