Saada sõbrale

Meie poliitikute suurt vastutust on rõhutanud nii Ene Ergma, Kristiina Ojuland, kui ka teised poliitikud. Aasta tagasi rääkis president: “ ...selle halva majandusliku seisundi eest tuleb vastutust kanda kõigil meie erakondadel, kes alates 2003.a. on võimul olnud...“ Kas nüüd siis jäävad rahvale kümneid miljoneid kroone kahju tekitanud erakonnad ilma osast 90-st miljonist riigi dotatsioonist? On ju vastutus selline nähtus, mis peab kaasneb demokraatiaga. Igaüks peab vastutama oma tegude ja sõnade eest. Parteide tegevus on palju mõjukam kui üksikisiku tegevuse mõju ning see partei mõju ulatub palju suuremale ringile inimestest kui ainult oma partei liikmetele.

Küsimus pole muidugi parteide/parteilaste pisieksimustes. Ka tavakodanikke ei võeta vastutusele pisirikkumiste pärast. Kui partied tekitavad rahvale kümnetesse- sadadesse miljonitesse ulatuvat kahju või võtavad vastu meie Põhiseadusega vastuolus olevaid otsuseid ja nad selle eest mitte kuidagi ei vastuta - see mõjub rahva õiglustundele.

Kus on poliitikute vastutus? Kas on teada mõni poliitik meie riigis, kes tegelikult ka on vastutanud oma ebaõige poliitilise tegevusega rahvale kahju tekitamise pärast? Mida pole kuulnud, see on poliitikute poliitiline vastutus ning seda pole tulemas ka näha. Milles see poliitiku vastutus on seisnenud? Demagoogilised on sellised väited, et partied vastutavad iga 4 aasta tagant valimistel.

Siim Kallas esitas ettepaneku koostada poliitiku/riigikogulase eetikakoodeks,kuid hüüdjaks hääleks kõrbes see ka jäi.

Kuidas me kujutame ette situatsiooni, et Eestis puudub Karistusseadustik ja kohtud. Mitte eriti hästi. Ometi meie poliitilisel maastikul on selline situatsioon. Poliitikutel vastutust ei oel. Kui puudub vastutus, siis puudub ka vastutustunne. Või arvatakse, et kõik poliitikud on ilmeksimatud jumalused, kelle tegevus on alati briljantselt õige? Selline arvamus valitseb meie parteides oma partei liikmete suhtes. Teiste parteide liikmed on muidugi patused, mida rõhutatakse ja kasutatakse ära poliitikute-parteide vahelises võitluses. Parteide puhul on ikka nii, et vastaspartei silmis nähakse pindu, kuid oma silmas olevat palki ignoreeritakse.

Meil on küllaga näiteid selle kohta, et mõni Riigikogus osalev partei või partei liige tegutseb meie Põhiseaduse vastaselt. Põhiseadus peaks olema meie poliitikutele püha koraan, mille vastu eksimine on keelatud (karistatav). Põhiseadus on ju riigi alus ja riigi aluste uuristamine-eiramine on tegutsemine riigi põhialuste vastu. Põhiseaduskomisjonis on ju jurist, kellel on juriidilisi teadmisi, pealegi on seal juriidilisi nõunikke, kes peaksid vahet tegema ilmselge vastuolu puhul Põhiseadusega.

Ilmselged vastuolud Põhiseadusega olid: õigusliku ootuse printsiibi rikkumine Riigikogu poolt: kui lõpetati ühepoolselt Riigi poolt pensionisamba maksed, lõpetati õppelaenu kustutamine, ja käibemaksu kehtimahakkamise kehtestamine peaaegu selle seaduse vastuvõtmise päevast. Siin on küsimus juristide juriidilistes teadmistes võhikuga või Põhiseaduse eiramises partei-poliitiliste eesmärkide nimel.

Karistusseadustikus tavakuritegudega puhul oleks see tegu (Põhiseaduse eiramine) võrreldav (ettekavatsetud) mõrvaga. Poliitiliste eksimuste-egude puhul oleks karistused muidugi teised kui tavakuritegude puhul, kuid karistused peaksid olema mõjusad. Põhiseaduse rikkumise puhul karistataks partied miljoni-paari-miljonilise trahviga kuna tegemist on juriidiliste isikutega ning partied saavad nagunii Riigilt kümneid miljoneid kroone dotatsioone aastas.

Poliitiliste ministrite puhul. Näiteks Maret Maripuu juhitud sotsiaalministeerium lõpetas mitmeks kuuks tuhandete väetite, puudega inimeste suhtes PS § 28 kehtivuse (...puuetega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all…).

Loogiliselt võttes oleks selle eest karistus alates kuuplga määrast (ca 70 000 EEK-i)…, kuid exminister sai Põhiseaduse rikkumise eest preemiat 300 000 EEK-i (60% sellest, mis anti abiks katastroofis- maavärinas kannatanud RIIGIle).

Kui aga koalitsiooniparteid suruvad Riigikogus läbi Põhiseadusega vastuolus olevaid seadusesätteid, siis tuleks vastutust kanda Põhiseadusega vastuolus oleva seadusesätte poolt hääletanud parteidel.

Parteid/parteide juhid tekitavad Riigile kahju miljardeid kroone (suhkrutrahv, raudtee ost-müük, Telekomi osaluse ost/müük) ja vastutus (kahju hüvitamine) langeb rahvale - mitte rahvale kahju tekitanud parteidele.

Parteid väidavad,et neil on vastutusrikas töö… Milles seisneb see vastutus?

Kui president rääkis erakondade vastutusest, siis keda ta vastutajatena silmas pidas? Loogiliselt võttes erakondi. Kuna meie senise praktika põhjal pole erakonnad-ministrid KUNAGI millegi eest vastutanud, siis kes? Jääb üle järeldada, et parteide vigade eest vastutab rahvas.

Kus on parteide/parteilaste paljuräägitud vastutus?