Saada sõbrale

Suursaadik

Tartu Rahu 90. aastapäeva tähistav Eesti peaks tegelikult vaatama tagasi 1960. aastatesse. Paralleel selle ajaga on desovetiseerimata Eesti Vabariigis igatahes tunduvalt adekvaatsem kui suurriigi vastu sõja võitnud väikese, uhke ja enda eest lõpuni võitlema valmis vastsündinud Eesti Wabariigiga.

Mäletatavasti murdus eestlaste sõjajärgselt nõukogude võimu kõigil võimalikel viisidel boikoteerida üritanud vaim just kuuekümnendatel, mil algas sõna otseses mõttes tormijooks komparteile ja komsomolile, et selles üks kord elatavas elus olla pigem edukas kui väärikas.

Tulemuseks oli rahvusesisene konflikt, kuna märkimisväärne osa eestlastest jäi võõrvõimudega koostöö, eriti komparteisse astumise suhtes siiski tõrksaks. See konflikt viis tervikuna aga rahvuse demoraliseerumisele, kuna vastupanu osutujad pidid kadedusega pealt vaatama kokkuleplusele läinute tõusu karjääriredelil ning nende edusamme oma materiaalse olukorra parandamisel. Igatahes oli 1980. aastate alguseks eestlaste väärikas iseseisvusvaim, mida isegi stalinlike repressioonide tippajal 40. lõpul - 50. algul hambad ristis alal hoiti ning kohati avalikult ka demonstreeriti, murtud ning asendunud küünilise karjerismi ja üksnes viinalauas aetavate rahvuslikku meelsust kinnitava jauramisega.

Rahvusliku uhkuse murtud selgroo asendas omavaheline konkurents autoostulubade, kõrgemalt poolt jaotatavate korterite ja välismaasõidu tuusikute pärast. Nende peale aga, kes ikka veel mingist rahvuslusest rääkisid ning nõukogude võimu saboteerima õhutasid, vaadati kui tülikatele, mõistmatutele ning kohanemisvõimetutele, kelledest on kasulikum eemale hoida.

Miks ma sellest siinkohal nii pikalt kirjutan? Aga sellepärast, et vahepeal on üles kasvanud põlvkond, kes sellest ajast, sellest moraalsest murdumisest ning kollaboratsionismist, mis eestlaste kui rahvuse kehandi tänaseni siin leviva vähkkasvajaga täitis, mitte midagi ei tea.

Ent mitte üksnes selle pärast. Eelkõige siiski selle pärast, et samasugust moraalset murdumist näeme Eestis ka praegu. Tallinna linnavalitsuses käivitatud avaliku elu tegelaste ülesostmise kampaania kuulub selle moraalse murdumise valdkonda. Iroonilisel kombel kuuleme nüüdki ülesostetavate käest täpselt sama juttu nagu kakskümmend kuni nelikümmend aastat tagasi: nii saavad nad rohkem ära teha, nii on nad Eestile kasulikumad. Pole öelda muud, kui et põrgu tee on ikka sillutatud heade kavatsustega.

Ent Eesti ENSV-stumine on tunduvalt ulatuslikum kui vaid Tallinna näite põhjal arvata võiks. Sisuliselt toimib Tallinna mudel ka riigi tasandil, sest selleks, et karjääri teha, võtmepositsioonidel olla, oma valdkonnale rahasid leida jne. peab üha sagedamini ning üha rohkemates valdkondades olema parteilane. Ja kui üks partei võimu teisele üle annab, tuleb sageli ka parteid koha (raha) säilitamiseks vahetada. Väärikusest on kõige selle juures võimatu rääkida.

Taas, noorem põlvkond ei mäleta, missugune oli poliitiline korrektsus nõukogude moodi. See eeldas teatud rituaalide täitmist: komparteile kiidulaulu laulmist, suu kriitilisema poole kinni hoidmist ning teatud üritustel osalemist ning seal truualamlikkuse teesklemist. Kõike seda tegemata polnud lootustki ühiskonna redelil ülespoole liikuda ning tõenäoliselt jäädi ametiühingu autosid-kortereid-tuusikuid jagavates nimekirjades samuti statsionaarselt tagumistele kohtadele.

Ka nüüd on meil taas omad poliitkorrektsed kaanonid. On mõeldamatu, et avalikus teenistuses töötav inimene ilmutab mingitki tõsiselt võetavat kriitilisust Euroopa Liidu ja kõige sellega seonduva suhtes. Dissidendi staatust mitte omandada sooviv inimene teeb aga targasti, kui ta ei polemiseeri ka homonduse, rahvusvähemuste, naisõigusluse ja kliima soojenemise teemal. Vastasel korral kuulutatakse ta üsna pea (pärast paari laiema avalikkuse ette jõudnud esinemist) äärmuslaseks. Teevad seda, muide, just tegelikud, Euroopa Liidus võtmepositsioonid enda kätte haaranud ja sallivuse doktriinist ülima sallimatuse doktriini vorminud vasakäärmuslased.

Nii olemegi olukorras, kus väärikust, iseseisvat mõtlemist peavoolu käibetõdedest eristavaid ning oma teisitimõtlemise õiguse eest võitlevaid inimesi surutakse üha enam ühiskonna äärealadele. Neile pole kohta ei avalikus teenistuses, arvamusliidrite ega juhtivate poliitikute hulgas. Nad on kuulutatud süsteemile ohtlikuks. Seda on tehtud vaikselt, pehmele totalitarismile omase salakavalusega. Inimesi ei panda seina äärde ega küüditata, nagu tegid Stalin ja Beria. Püstipäi käivad inimesed situtakse sildistamise abil täis (marurahvuslane, homofoob, paremäärmuslane) ja ruineeritakse majanduslikult, kuna tuulenuusutajad võtavad ennast igal pool nende vastu ringkaitsesse ja sunnivad nad vabatahtlikult või - pahatihti ka - eriteenistuste soovitusel töökohta vahetama, kuni töökoha vahetaja ühel hetkel märkab, et pole enam, kuhu minna. Ta on igal pool persona non grata.

Ring on täis saanud.