Saada sõbrale

Õhtulehe kolumnist

Kus nad kõik nüüd on? Kõik need unistavate silmadega maailmaparandajad, kes kinnitasid endale yes we can, et ainuüksi lootus muutusest on piisav ja sõjad lõpevad, ookeanid alanevad, diktaatorid leiavad oma sisemise headuse ning majandus pöörab tõusuteele? Kus on kõik need haledad õuelaulikud, kes ei tohiks ennast enam ammu nimetada ajakirjanikeks vaid sobivad pigem tööle mõne rahvademokraatia propagandateenistusse? Kus on need "eksperdid" ja "arvamusliidrid", kes erinevalt pealiskaudsest ja kergesti erutuvast aga sama kergesti unustavast rahvamassist oleks pidanud juba aasta-kaks tagasi nägema, kui tühi tünn on Barack Obama, ent ometi kiitsid teda pimestatult taevani?

Kui palju muutub aastaga. Pärast šokeerivaid vahevalimisi Massachusettsi osariigis peavad isegi kõige fanaatilisemad obamamaanid tunnistama, et kuningas on alasti. Eestis oli see uudistes heal juhul veerunupuke, aga Ameerika poliitikale - ja teatavasti mõjutab see kogu maailma - tähendas vabariiklase Scott Browni valimine USA senatisse Haitiga võrreldavat maavärinat. Massachusetts, kust 60 viimase aasta jooksul ei ole ühtegi parempoolset, ammugi mitte konservatiivset saadikut senatisse valitud, valis Obama Valges Majas veedetud esimese aastapäeva puhul senatisse parempoolse konservatiivi.

Eesti kontekstis tähendaks see umbes sama, kui Savisaar kaotaks valimised Lasnamäel või Narvas. Võite ette kujutada, milline šokk, alandus ja häving see Obamale ja tema Demokraatlikule Parteile on.

Aga asi on veel palju magusam. Browni valimine lõhub demokraatide senise «superenamuse» senatis. Nimelt piisab 100-liikmelises senatis küll seaduste vastu võtmiseks 51 häälest, debati lõpetamiseks ja hääletuse korraldamiseks on aga tarvis 60 senaatori jah-häält ehk superenamust. Browni valimisega saavad vabariiklased senatisse 41 saadikut. Sellel on kiired ja tõsised tagajärjed Obama administratsioonile.

Eelkõige tähendab see, et demokraadid peavad tunnistama kaotust tervishoiureformis. Tegu ei ole loomulikult mitte mingi reformiga, vaid katsega tuua kogu tervishoiuvaldkond rangelt valitsuse kontrolli alla ning lüüa seeläbi kaks kärbest ühe hoobiga: annekteerida üks kuuendik USA majandusest, mis seni toimis erasektorina ning viia Ameerika seeläbi sotsiaaldemokraatlike riikide rivvi. Mida selgemaks plaan Ameerika avalikkusele sai, seda vaenulikumaks rahvas selle suhtes muutus. Lausa nii vaenulikuks, et muidu paduvasakpoolne Massachusetts valis senatisse mehe, kelle põhiline valimislubadus oli blokeerida tervishoiureform.

Demokraadid, eelkõige aga Obama isiklikult, investeerisid sellesse seadusesse rohkem poliitilist kapitali kui need 1,7 triljonit dollarit, mis kühveldati Ameerika maksumaksja taskutest püramiidpankurite, pankrotistuva autotööstuse, parteikaaslastest «rohelise» tööstuse ja parteid toetanud lobigruppide taskusse majanduse «stimuleerimispaketi» nime all. Stimuleerimisprojekt, mis pidi eelkõige aitama vähendada tööpuudust, seda loomulikult ei teinud.

Selle asemel on Ameerika riigivõlg roninud enam-vähem samale tasemele sotsialistliku skleroosi käes vaevlevate Euroopa riikidega ning kujutab endast räiget põlvkondade vahelist varandusliku ümberjagamise kava: praegused põlvkonnad püüavad säilitada oma heaolu taset, lükates tulevaste põlvede maksumaksjatele kaela astronoomilised võlad. Pakett maksis rohkem kui Vietnami ja Iraagi sõda kahepeale kokku, aga me ei kuule kahjurõõmsailt või pahatahtlikelt kommentaatoreilt, kes Bushi ajal 2,4protsendisest USA eelarvedefitsiidist õhku ahmima hakkasid, erilist murenooti.

Obama tegi tervishoiureformist oma kõige tähtsama poliitilise eesmärgi. Ta ei saa seda lihtsalt hüljata, sest vihastaks nii välja oma vasakpoolsed tuumiktoetajad ja ta võimule upitanud lobigrupid. See jätaks temast ka lihtsalt peksa saanud tegelase mulje. Luuseri hõng on poliitikas tappev. Ta ei saa seda aga ka enam jõuga läbi suruda, sest on kaotanud superenamuse senatis. Kõigele lisaks on Ameerikas novembris valimised ja teisipäevase valimistulemuse järel ei julge paljud demokraadid enam tervishoiureformi lähedalegi minna. Obama on oma tervishoiureformiga totaalses ja populaarsust pidevalt kahandavas tupikus.

Ka mujal kui sisepoliitikas on Obama esimene valitsemisaasta olnud täielik katastroof. Lõplik krõks käis läbi jõulude ajal, kui ainult tänu õnnelikule juhusele õnnestus ära hoida järjekordne islamistlik terrorirünnak lennukis. Obama reageeris olukorrale hilinemisega ja kantseliitlikult. Asja tegi hullemaks see, et ta reageeris halvasti ka mõni kuu varem Texases Fort Hoodis korraldatud islamistist sõjaväelase terrorirünnakule.

Olles aasta otsa süüdistanud kõigis oma eksimustes ja enda saamatuses eelkäijat, tõestas Obama nende kahe intsidendiga, et ta on erinevalt Bushist sisuliselt läbi kukkunud valdkonnas, mida ameeriklased peavad ka praeguses majanduskriisis jätkuvalt ülitähtsaks: kodanike julgeoleku tagamine sõjas terrorismiga.

Või mis sõjas? Obama ja tema lähikondlaste arvates pole mingit sõda terrorismiga olemaski. Olles aastaid kinnitanud, et Afganistanis võitmine on tähtsam kui Iraagis madistamine, ei suutnud Obama kuude kaupa golfi mängimise kõrvalt sedastada oma valitsuse põhimõttelist kurssi Afganistanis. Vastuolulised signaalid ja sagedased «nüanseeritud» kursimuutused mõjuvad demoraliseerivalt sõjaväelastele ning vähendavad avalikkuse toetust operatsioonile, paljastades tema nõrkust ja ebakompetentsust julgeoleku vallas.

Kui lisada siia haledad läbikukkumised suhete parandamise katsetes islamimaailmaga või Venemaaga - tehes seda oma kodumaad halvustaval ja julgeolekut õõnestaval moel -, liiva jooksnud innukas soov kantida ameeriklaste rikkust kliimamuutuse šarlatanidele ja kolmanda maailma kleptokraatiatele ning traditsiooniliste liitlaste reetmine nii Kesk-Euroopas kui ka Lähis-Idas, siis on selge, miks Obama on kõige kiiremini ja kõige rohkem esimese ametiaasta jooksul populaarsust kaotanud president Ameerika ajaloos.