Saada sõbrale

Vanakooli kriiskava melodraama kohaselt saabus hetk, mil kangelanna teatas oma kavatsusest jätkata kurameerimist soovimatu isikuga ning isa ähvardas ta jätta pennituks.

Lihtsam öelda kui teha. Itaalias määras kohus varade külmutamise ähvardusega, et Giancalro Casagrande Bergamost peab oma tütrele maksma iga kuu 350 euro (umbes 5500 krooni) suurust taskuraha. Sinjoor Casagrande on 60. Tema tütar Marina on 32. Ta pidi oma ülikooli filosoofiadiplomi saama kaheksa aasta eest, aga kuigi tema loengud lõppesid juba ammu sajandi alguses, teeb ta ikka alles oma lõputööd. Seega peab sinjoor Casagrande maksma - kuni lõpmatuseni või kuni Marina saab oma diplomitöö valmis, olenevalt, kumb esimesan kätte jõuab. Tema lõputöö teemaks on Püha Graal. Aga on raske näha, mis vajadus Marinal selle järele olema peaks, arvestades, et ta on juba leidnud oma elumuutva imede allika Papa rahakoti näol.

Marina taolisi nimetatakse Itaalias "bamboccionaks", mis lõdvas tõlkes tähendab "suur titt". Sellega tähistatakse aina kasvavat hulka noori täiskasvanuid, kes elavad ikka veel kodus. Ei, mitte enda kodus - koos abikaasa, väikeste laste ja prügi välja viimise ja esiku värvimise ja kõige sellega, vaid oma vanemate kodus, samas magamistoas, kus nad on maganud alates ajast, kui olid mähkmetes. Nagu ikka kaasnes kohtu otsusega sinjoor Casagranderi vastu hetkeline ebatõhus vihapurse, kelle nime see demograafiline trend mõnitab: casa oleks palju grandem kui ainult võsuke välja koliks. Aga nad teevad seda Itaalias üha harvemini. Avaliku Administratsiooni ja Innovatsiooni minister Renato Brunetta teatas, et toetab seadusalgatust, mis nõuab, et lapsed viskaks oma vanemate juurest varvast kui saavad 18. See oleks kindlasti innovatsioon, aga võib tekitada survet avalikule administratsioonile - praegu elab Itaalias 70 protsenti 18-39-aastaste inimeste oma vanematega. Tõepoolest, sijnoor Brunetta tunnistas punastades, et elas ka ise kuni 30-eluaastani kodus. "Mu ema tegi mu voodit iga päev kuni mu lahkumiseni ja mul on selle pärast häbi," pihtis ta. Itaalia meenutab aina enam vana Benny Hilli sketši, kus tema ja ta tibi on baikerid, kes ei suuda leida taskukohast elamist.

"Miks te oma vanemate juurde tagasi ei koli?" küsib intevjueerija.
"Me koliks," ütleb Benny, "aga nemad kolisid tagasi oma vanemate juurde."

Tõepoolest. Kuuekümnendates itaallased, kellel kohus käseb maksta "lapsetoetust" kolmekümnendates lastele peaks kolima tagasi oma üheksakümnendates vanemate juurde ja nõudma kohtu kaudu, et neile makstaks tagantjärele kinni igakuine taskuraha, mis on alates 1970-ndatest saamata.

Itaalia bamboccionadel on oma vasted mujal arenenud maailmas. Jaapanis nimetatakse neid parasito shingurudeks ehk "parasiit vallalisteks" õudusfilmi Parasite Eve järgi, kus tulnukad arenevad inimkõhus, toitudes peremeesorganismi kõhus, kuni on valmis sealt välja purskama. Saksamaal nimetatakse neid Nesthockersiteks, kel pole mingit kavagi kolida välja "Hotel Mamast". Suurbritannias kutsutakse neid KIPPERS-iteks (Kids in parents pockets eroding retirement savings - lapsed vanemate tasku peal, õõnestades pensionisääste. Kipper tähendab ka suitsukala - tõlk). Kanadas on fenomen nähtav, kuid puudub halvustav termin. Aastaks 2006 elas 43,5 protsenti inimesi vanuses 20-29 oma vanematega. Ajavahemikus 1981 kuni 2006 kahekordistus hilistes kahekümnendates olevate meeste hulk, kes elavad oma vanematega ja naiste hulk peaaegu kolmekordistus. Aastaks 2006 magas 31 protsenti Kanada meestest vanuses 25-29 ikka oma lapsepõlve magamistoas.

2007. aastal kirjutas Diana West raamatu nimega Täiskasvanu surm. Endaga rahulolevad tüübid võivad oletada, et ta oli metafooriline. Aga suures osas läänemaailmas on olukord täiesti otsene - ja süvenev, nagu näha Itaalias de jure. Asi polegi niivõrd selles, et täiskasvanud on surnud, vaid selles, et nad sünnivad aina hiljem, kui üldse. Mõne aasta eest osalesin ma konverentsil, kus Austraalia demograaf selgitas vahet, milline oli elu siis ja on nüüd. Vanal ajal oli laias laastus kaks elufaasi: sa olid laps, ütleme, kuni 13-aastaseni. Ja siis sa olid töötav täiskasvanu. Siis sa surid. Nüüd on neli faasi: sa oled laps, ütlemee 12, 11, 9-aastaseni - või millal iganes valgustatud võim otsustab, et sul on õigus ilma vanemliku järelvalveta rasestusvastaseid pille võtma hakata. Siis oled sa "nooruk" - kunstipärane termin, mis venib nüüd keskeani välja, kus 32-aastane, kel kulub kaheksa aastat diplomitöö peale Pühast Graalist paistab olevat pea paroodiline näide. Siis sa töötad, moepärast. Siis sa lõpetad töötamise 65, 60, 55, 52-aastaselt, eani, millal vähegi õnnestub välja vingerdada. Ja siis sa naudid kolm aastakümmet pensioni riigi rahakotil. Toimiv täiskasvanuiga on see üha ahenev riba noorukiea ja pensioni vahel.

Mitte ükski ühiskond ei suuda sellist matemaatikat toimima panna. Majandus ja demograafia oli vanasti üsna lihtne: traditsioonilistes põllumajanduslikes ühiskondades pidid sa lootma, et selleks ajaks, kui olid liiga kulunud ja väsinud, et ise künda, pidi sul olema piisavalt 13-aastaseid, kes seda sinu asemel teeks. Tänapäeval on enamik arenenud riike suutnud täiskasvanuea edasi lükata ja anda seega negatiivne stiimul vanemaks olemisele - päris dramaatiliselt lausa, kui vaadata kohtuotsust sinjoor Casagrande kohta. Pole mingi juhus, et riigid, kus bamboccionasid ja parasiitvallalisi kõige rohkem, on ühtlasi maailma kõige vanemad ja kiiremini vananevamad ning kõige madalama sündivusega. Jaapanis, Saksamaal ja Itaalias ollakse juba rahvastiku vähenemise faasis. Mäletate 1980-ndaid? Jaapan ostis kokku iga viimast Ameerika äri alates Rockefeller Keskusest lõpetades Hollywoodiga ja televaatajaid pommitati reklaamiga, milles hoiatati, et varsti muutuvad kaubanduskeskused jaapanikeelseteks. Mis juhtus? Noh, pilukate võim muutus kortsuliseks - ja seega palju vähem võimsaks. Üle poolte jaapani naiste on ikka veel vallalised 30 eluaastaks. Jaapani sünnitusmajad lähevad järjest kinni. Jaapani mänguasjatootjad, mõistes, et laste mänguasjade tootmine maal, kus pole lapsi on surnud turg, mitmekesistavad oma toodangut ning on loonud nuku, kes oskab öelda 1200 fraasi, mis pakuvad seltsi vanuritele: need on nende lapselapsed, keda nad kunagi ei saa.

Itaalias seostatakse bambocciona probleemi sageli vähese "taskukohase elupinnaga", millel on kindlasti midagi pistmist täiskasvanuea edasi lükkamisega. Hektar hektari kohta, Ameerika on odavaim arenenud riik maailmas, kus osta nelja magamistoaga, suure krundiga maja, kus ruumi paljudele lastele. Kui te imestate, miks Kanada sündivusnäitajad annavad talle auliikme staatuse Euroopa Liidus ja miks 75 protsenti dominiooni rahvastikukasvust tuleb immigratsioonist, siis vaadake, kuidas seal elatakse: tõsi, osaliselt kliima tõttu aga peamiselt vasakliberaalse sotsiaalse aretustöö tulemusel ja immigratsioonipoliitika tõttu on Kanada elanikkond rohkem kontsentreeritud kui Ameerikas. Sel ajal, kui ameeriklased on lahkunud suburbidesse, eksurbidesse ja veel kaugemale on Kanada muutunud rohkem linnastunuks. Kui Kanada tahaks lahendada oma strukturaalset probleemi tuleks leida mingi viis, mis julgustaks veel viljakaid noori paare lahkuma kitsastest kodudest Torontos ja Vancouveris surevale ääremaale.

Aga väga raske on vaadata läänemaailma noori keskealisi ning arvata, et tegu on vaid kinnisvarafenomeniga. Marina Casagrande on lääne demograafiale eriti ilmekas kehastus. Arenenud demokraatiate vabad kodanikud on üha enam maailma kõige kortsulisemad teismelised. Seda arengut nägi Hilaire Belloc väga selgelt ette oma raamatus "Orjalik riik" juba aastal 1912 - enne, kui teismelised olid üldse välja mõeldud. Kui sa oled 30-aastane jaapani tüdruk või 38-aastane Itaalia poiss, miks peaks välja kolima? Sul on kõik täiskasvanuea hüved (tonksu tegemine, lakkumine, oma telekas) ja ei ühtegi vastutust (söögi tegemine, pesu pesemine, kinnisvaramaks). Me oleme loonud maailma, kus 37-aastane itaalia mees saab minna baari, öelda tšikile, et elab ema ja isa juures samas magamistoas, kus ta on maganud alates põhikoolist - ja ikka lahkuda baarist kuuma tibiga. See kutt oleks ükskõik millal varem inimajaloos olnud naerualune.

Ja kõik progressiivsed poliitikud kinnitavad, et meil on seda veelgi rohkem vaja. Barack Obama tahab, et kõik läheks ülikooli. Miks?

Noh, miks mitte? Enamik tööandjaid peavad juba praegu USA keskkoolitunnistust üdini väärtusetuks, miks mitte teha sedasama bakalaureusekraadiga?

See pole kuigi keeruline. Enamikes lääneriikides pole piisavalt töötavaid inimesi haaratud tõelisse vara juurde loomisse, et maksta ühiskonna eest, mis on keskendunud inimõigusele lükata lõputult edasi täiskasvanuiga. Ja nagu sinjoor Casagrande avastas, lõpuks peab keegi maksma. Aga veelgi olulisem: ühiskond, kus muutub ühiskondlikuks normiks, et 40-aastane läheb igal õhtul trepist üles oma lapsepõlve tuppa - samasse, kus kunagi oli karumõmmidega tapeet ja mängurongidega vaip - ei saa lihtsalt olema maa, mis ei suuda luua innovaatoreid taolist rikkust looma, see on ka maailm, mis ei loo mehi ja naisi nende sõnade tegelikus tähenduses. Inglise keeles oli kunagi väljend "kippers and curtains", mis tähendas, et eesriie ehk väljapaistmine pidi olema uhke, isegi kui eesriide taga söödi odavat suitsukala. Euroopas on tänapäeval järele jäänud ainult KIPPERS-id. Ja varsti on eesriie.

Copyright Mark Steyn