Saada sõbrale

Teise maailmasõja alates lootsid Eesti riigijuhid kuni viimase hetkeni, et erapooletuks jäädes õnnestub hoida ära Eesti muutumine sõja tallermaaks, säästa seda väikest rahvast kannatustest, millest koosnevad kõik sõjad, kuid see lootus ei täitunud. Seetõttu valiti iseseisvuse taastamisel 1990-ndate alguses teine tee - võeti suund NATO-ga lõimumisele, et riigi julgeolekut aitaks tagada maailma suurim sõjaline allianss. Selles nähti kindlustust hädaohu vastu, mis võib lähtuda Venemaast. Tänaseks on NATO jõudnud teelahkmele, kus tuleb langetada valikud, mis määravad ära selle edasise saatuse.

NATO loodi 1949. aastal USA eestvedamisel kollektiivkaitsel tugineva julgeolekuorganisatsioonina, millega ühinenud riigid kinnitasid, et on otsustanud kaitsta oma rahvaste vabadust, ühist pärandit ja tsivilisatsiooni, mis on rajatud demokraatia, isikuvabaduste ja õigusriikluse põhimõtetele. Selle algseks eesmärgiks oli Nõukogude Liidu ohjeldamine, nõukogude võimu edasitungi peatamine Euroopas.

"Me kindlustame vabadust armastavaid riike agressiooniohu vastu," selgitas USA president Harry S. Truman 1949. aasta jaanuaris teist ametiaega alustades. "Nende lepingute peamiseks eesmärgiks on anda selge tõend vabade riikide ühisest kindlast otsusest osutada vastupanu relvastatud rünnakule, kust see ka ei lähtuks. Iga lepinguosaline riik peab andma ühise kaitsevõime heaks kõik, mis suudab. Kui me suudame teha piisavalt hästi selgeks, eelnevalt, et iga meie riiklikku julgeolekut mõjutav relvastatud rünnak saab vastu ülekaaluka jõu, siis ei pruugi see relvastatud rünnak kunagi toimuda."

Külma sõja elas NATO üle nii, et sellist rünnakut ei toimunud. Nõukogude Liidu kokkuvarisemisel hakkas see otsima endale uut rolli, lõimides samal ajal endaga Ida-Euroopas iseseisvuse taastanud riigid, mis olid kuulunud nõukogude perioodil Vene mõjusfääri. Ühtlasi asuti ka Venemaa endaga sõlmima koostöösidemeid, mis on jõudmas diplomaatiliselt tasandilt aegamisi relvajõudude otsese sõjalise koostööni. Praegu on koostamisel NATO uus strateegiline kontseptsioon, mis seda suundumust tõenäoliselt veelgi süvendab.

2008. aasta augustis toimunud Venemaa kallaletungis Georgiale nähakse pigem põhjust Venemaa suuremaks kaasamiseks, mitte isoleerimiseks. Lähtutakse sellest, et Esimese maailmasõja järel otsustasid sõja võitjad Saksamaa väljastpoolt ohjeldamise kasuks, kuid see viis uue maailmasõjani - Teise maailmasõja järel lõimiti Saksamaa oma julgeolekusüsteemi ja tänu sellele on Lääne-Euroopas püsinud rahu. Venemaa kallaletungi Georgiale tõlgendatakse ühe omaenese julgeoleku pärast muretseva riigi ennetusrünnakuna, mis oli mõeldud NATO eemalepeletamiseks. NATO kiire laienemine, millega käisid kaasas ameeriklaste praalivad sõnavõtud USA globaalse ülemvõimu kindlustamisest, oli tekitanud venelastes täiesti mõistetava mure oma riigi julgeoleku pärast. Probleemi lahendaks nende kaasamine.

Selline arutluskäik ei pruugi olla päris alusetu.

1954. aasta kevadel avaldas Nõukogude Liit soovi saada NATO liikmeks, et lõpetada Teise maailmasõja võitjate vahel puhkenud Külm sõda. USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa lükkasid pakkumise kohe tagasi, sest arvasid, et see oli mõeldud lihtsalt NATO õõnestamiseks. Hilisemad uurimused on näidanud, et Nõukogude Liidu pakkumine oli ilmselt siiski siiras. Sama aasta sügisel sõlmis USA kokkuleppe sõjalise okupatsiooni lõpetamiseks Lääne-Saksamaal, millega nähti ette seal moodustatud riigi saamine NATO liikmeks. Kui see järgmisel aastal juhtus, siis sõlmis Nõukogude Liit vastukaaluks oma satelliitriikidega Varssavi pakti, sest tundis ennast ohustatuna. Järgnes aastakümneid kestnud vastasseis, mis lõppes Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega.

Kui Vene Föderatsiooni presidendi kohuseid täitma asunud Vladimir Putin üritas 2000. aastal USA välisministri Madeleine Albrightiga kohtudes teha juttu Venemaa võimalikust liitumisest, siis heideti see teema kohe kõrvale. Putinil ei jäänudki seejärel muud üle, võib üsna usutavalt väita, kui käsitleda NATO-t ohuna ja üritada taastada - Venemaa julgeoleku kindlustamiseks - vana puhvertsooni, mille olid moodustanud nõukogude perioodil Vene mõjusfääri kuulunud riigid.

Eestis levinud veendumuse kohaselt aitab NATO liikmeks olek kindlustada meie riikliku julgeoleku ja iseseisvuse. Aga kui üritada vaadata asjadele läbi Kremli silmade, siis näeme, et Venemaa ümber tõmbub kiiresti koomale ring, mille moodustanud sõjalise klubi kavatsustes ei saa Venemaa kuidagi kindel olla. Sellises olukorras on täiesti loogiline, et Venemaa üritab suurendada enda mõju naaberriikide poliitika üle ning suruda neis võimule valitsusi, mis kuuletuksid kriitilise tähtsusega küsimustes Moskvale.

Kui venelased ei ole kaasatud klubi tegevusse, siis on sellise vastasseisu süvenemine täiesti loomulik - ühest küljest võib NATO aidata küll tagada Eesti riiklikku julgeolekut, aga kui meie suur idanaaber ei ole osa samast julgeolekusüsteemist, siis on Eesti poliitiline iseseisvus tegelikult alati ohus, sest Venemaa näeb Eestis potentsiaalse vaenlase platsdarmi.

USA president Barack Obama on võtnud selgelt suuna Venemaaga suhete parandamisele. Seda toetab ka Vene president Dmitri Medvedev. Kui see viib Venemaa kaasamiseni Euro-Atlandi julgeolekusüsteemi, mille aluseks on NATO, siis võib kahtlemata näida, et Eesti riiklik julgeolek on kindlustatud kuni aegade otsani. Vähemalt sama tõenäoline näib olevat aga see, et ebaõnnestumine Afganistanis ja USA-Vene suhete ning Euroopa Liidu ühise kaitse- ja julgeolekupoliitika üheaegne süvenemine viib NATO hääbumiseni ning kujuneb välja uus vastasseis, millest ei ole Eestil oodata midagi head.

Kõige pakilisemaks probleemiks, millega NATO täna silmitsi seisab, on loomulikult olukord Afganistanis. 2001. aasta 11. septembril Ameerika Ühendriike tabanud rünnakud, mis viisid sissetungini Afganistani, panid esimest korda proovile NATO kollektiivkaitse põhimõtte. NATO raames on saatnud oma võitlejad Afganistani ka Eesti.

Meie riigi panus on olnud selline, millega USA peaks olema rahul, kuid mitmete Euroopa riikidega, mille julgeolekut USA on aidanud aastakümneid tagada, ilmselt rahul ei olda. See kujutab endast tegelikult suurt probleemi, sest kui Washingtonis mõeldakse selle peale, mida NATO annab ameeriklastele, siis... seda ei ole enam vaja - Nõukogude Liidus valitsenud ideoloogiast lähtunud oht on kadunud, Venemaaga suhted paranevad. Külma sõja järel näis, et NATO uueks rolliks võiks saada rahutagamine, aga kui eurooplased üritavad nüüd Afganistanis kõrvale viilida, siis kerkib paratamatult päevakorda küsimus: miks peaks USA kulutama vahendeid Euroopa julgeoleku tagamisele? Euroopa Liit on piisavalt jõukas, et enda eest ise hoolitseda.

Kui olukorda Afganistanis ei saada kontrolli alla ning USA ei tunneta seal eurooplaste poolt piisavat tuge, siis on NATO hääbumine kahtlemata võimalik. Euroopa Liit üritaks seda ilmselt kompenseerida oma ühise kaitse- ja julgeolekupoliitika tugevdamisega. See võib aga viia suure ja tõsise vastasseisuni Vene Föderatsiooniga, mis asub jätkuvalt väljaspool Euroopa julgeolekusüsteemi, kuid omab nüüd häid suhteid Ameerika Ühendriikidega. Sellise stsenaariumi rakendumine oleks Eesti seisukohalt äärmiselt negatiivne.

Vene Föderatsiooni kokkuvarisemiseni viiva külma sõja pidamine ei tule Obama valitsusajal USA poolt kõne allagi. Tõenäoliselt ei teeks seda enam ka need vabariiklased, kes tema välispoliitikat praegu kritiseerida armastavad. Seega jääb Eestil vaid üle loota, aga ka tegutseda selle nimel, et Venemaa lõimitaks Euro-Atlandi julgeolekusüsteemi. Ühes hiljuti USA Armee Sõjakolledži Strateegiliste Uuringute Keskuse tellimusel valminud käsitluses tehti näiteks ettepanek taltsutada Venemaa NATO liikmelisuse tegevuskava andmisega.

NATO rolliks saab tulevikus olema tõenäoliselt siiski mitte Venemaa ohjeldamine, kuigi Eestis kiputakse sageli arvama vastupidist, vaid aina enam see, et pidada igavest sõda püsiva rahu nimel kaugetes maades, millest me teame vähe. Sellest tulenevalt hakkab Eestis arvatavasti suurenema ka nende inimeste osakaal, kes ei pea NATO liikmeks olemist vajalikuks ehk pooldavad erapooletust. Venemaast lähtuv oht näib siis, kui sellest on saanud meie liitlane, olevat nii väike, et selle pärast ei maksa enam pidevalt kusagil kõrbes sõdida.

Aga tulevik, nagu öeldakse, on lõpuks ikkagi ettearvamatu...