Saada sõbrale

Eelmise aasta ülestõusmispühade ajal astus Corriera della Sera peatoimetaja asetäitja Magdi Allam islamist katoliiklikusse usku. See tuletas mulle juba mitmendat korda meelde anekdooti, mille tegin ümber oma raamatu jaoks America Alone:

Ristmikul vedeleb kümme dollarit. Põhja poolt tuleb Jõuluvana, läänest Hambahaldjas, idast radikaalne moslem ja lõunast mõõdukas moslem. Kes korjab raha üles?
Vastus: radikaalne moslem. Kõik teised on müütilised olevused.

Senjoor Allam on lihtsalt üks näide müütilisest "mõõdukast moslemist". Kindlasti on olemas miljoneid moslemeid, kes lihtsalt tahavad rahulikult oma elu elada, kasvatada peret, teha tööd, saada kena maja äärelinnas ja praktiseerida nii palju või vähe islamit kui võimalik, et ära elada. Aga pole olemas mitte mingit "mõõdukat islamit" pakkumaks vähimatki institutsionaalset toetus taolistele mõõdukatele moslemi indiviididele ning on olemas akuutne puudus läänelikest moslemitest, kes suudaks usutavalt demonstreerida oma kaasusulistele toimivat tasakaalu islami ja lääne maailma vahel ning kes võiks olla tasakaalustavaks jõuks nii eranditult džihaadlikele radikaalidele kui ülekullatud moslemi lobbigruppidele, kes jagavad nende eesmärke pisut diskreetsemalt. Magdi Allam oli võtmetegelane Floridas aasta varem peetud "sekulaarse islami" tippkohtumisel ja üks mitmest prominentsest allkirjastajast St Petersburgi Deklaratsioonile, mis ürituse lõpus välja anti. Selleks ajaks põlastas teda Tariq Ramadan kui kopti - st kristlast - mis ei olnud tõsi. Oma 40-nda sünnipäeva eel tegi ta koos oma emaga palverännu Mekasse. Ometi on ta nüüdseks - ja väga avalikult - leidnud Kristuse ning sellega tagantjärgi kinnitanud Tariq Ramadani iva: et Magdi Allam polnud kunagi usutav näide 21. sajandi islamist.

Nii see käib. Ayaan Hirsi Ali on fenomenaalselt julge naine, aga ta ei ole "mõõdukas moslem". Ta on ateist. Irshad Manji on briljantne islami patoloogiate lahkaja, aga ta ei ole "mõõdukas moslem". Ta on lesbi ja seega pea kõigile oma kaasusulistele ei saa ta olla üldse mingi moslem. Dr. Wafa Sultan on California psühhiaater, kes võttis tohutu isikliku riski ning peksis intellektuaalselt läbi esimese ešeloni sunniitliku õpetlase Al Jazeera otsesaates, purustas iga tema argumendi ja kaotas sellegipoolest. Miks? Siin on vastus:

"Ma ei ole kristlane, moslem ega juut," ütles dr Sultan oma ülekuulajale. "Ma olen sekulaarne inimolend, kes ei usu üleloomulikku..."

"Kui sa oled hereetik," turtsatas dr Ibrahim al Khouli, "siis pole mõtet sinu väiteid ümber lükata, kuna sa oled süüdi pühaduseteotuses islami, prohveti ja koraani vastu."

Nende väitluses võitis Wafa Sultan iga viimase kui teemaga aga kaotas. Tema lugematud trumbid kinnitasid vaid tema vastase argumentatsiooni: et võtta omaks "mõõdukus" (läänelikus mõistes) tähendab usu kaotamist. Dr Sultan on läbinägelik intelligentne ratsionaalne naine - ja ta ei ole enam moslem. Sinjoor Allam pidas vastu kauem kui enamus, ennem, kui jõudis järeldusele, et intellektuaalne lõhe, mida nõutakse "mõõdukatelt moslemitelt" on üle inimvõimete. "Ma küsisin endalt, kuidas on võimalik, et need, kes nagu minagi, kutsusid siiralt ja julgelt üles "mõõdukaks islamiks", leidsid end islami nimel ja koraani põhjal surma mõistetutena. Ma olin sunnitud tõdema, et peale islamiäärmuslaste kontingendi ja terrorismi, mis on levinud üle terve maailma, islami kurja juur on selles, et ta on füsioloogiliselt vägivaldne ja ajalooliselt konfliktne." Kõige "erakorralisem ja tähtsam" tema otsuses hüljata islam ja võtta omaks kristlus, oli paavsti kõne Regensburgis - see, mis kutsus esile hr Allami (endiste) kaasusuliste demonstratsioone Westminster Abby ees, kus nõuti paavsti pea maha raiumist. Värskelt ristitud kristlane teab, et ta on mõrvaks ära märgitud, aga ta oli mõrvaks ära märgitud ka "mõõduka moslemina" ja nagu talle näib, parem on surra tõe eest kui piinatud vastuolude eest.

Need, keda läänes nimetatakse "mõõdukateks moslemiteks" on islamis usutaganejad. Vahel, nagu dr Sultaniga, on nad ateistlikud apostaadid; vahel, nagu preili Manjiga, on nad lesbilised apostaadid; ja vahel, nagu Magdi Allamiga, on nad kristlikud apostaadid. Islami jaoks ei oma tähtsust, millise usutaganemise haru kasuks sa valid. Nagu provhet Muhamed ütleb: "kes iganes muudab oma usku, tapke ta." Kõik neli tähtsamat islami koolkonda on selles küsimuses üksmeelel. Nagu ka need 36 protsenti noortest moslemitest Suurbritannias, kes usuvad, et usutaganemise eest tuleb karistada surmaga. Aga läänele on see põnev küsimus, milline haru usutaganemisest on moslemitele kõige ahvatlevam.

Ühest küljest on Magdi Allami usuvahetus halb uudis. See on halb uudis neile, kes panevad oma lootused tõelistele "mõõdukate moslemite" juhtidele, kes võiks pakkuda alternatiivi Saudi Araabiast rahastatavale Euroopa islami radikaliseerimisele. See on halb uudis ka seetõttu, et tõeliste "mõõdukate moslemite" puudumisel jätkavad lääneriikide valitsused raha loopimist nende suunas, kes vaid teesklevad mõõdukust. Nagu näiteks Inglismaal Birminghami Green Lanei mošee, mille linnavolikogu on kuulutanud oma "partnerlusorganisatsiooniks" eirates fakti, et vähemalt ühel jutlusel kuulutati seal, et homoseksuaalid tuleb hukata mäetipust alla viskamisega. Tuleb välja, et see ei diskvalifitseeri sind valitsuse poolt rahastatavate "mõõdukate moslemite" staatusest.

Aga teisest küljest on see hea uudis, kuna annab mõista, et kõige efektiivsem strateegia jõudu koguva radikaalse islami vastu on kõigist kõige vanem - kristlik evangeliseerimine. Ideede turuplatsil peaks kindlasti olema võimalik ka religiooni turuplats.

Nagu ma ütlesin, see on hea uudis - kui sa nii uskuda tahad. Kohitsetud kokkuleplikele valitsustele peamiselt post-kristlikus kristlikus maailmas tundub see kahtlemata kõigist kõige halvema uudisena.

Copyright Mark Steyn