Lisatud: 14. september
Saada sõbrale
"No pasarán!" on viimaks tänavapildist kadunud, kuid see skandaalne loosung kandis endas äärmiselt tugevat märgilist tähendust ning väärib seetõttu siiski veel tähelepanu. Eksivad need, kelle arvates jäi see paljudele venekeelsetele valijatele lihtsalt mõistetamatuks, sest neil puuduvad vajalikud ajaloolised taustteadmised. Hispaania kodusõda oli kahjuks vaid üks, konteksti arvestades isegi mitte peamine periood, millele see loosung viitas. Edgar Savisaar (kes siis veel, kui mitte tema!) mäletab usutavasti väga hästi, milline poliitiline liikumine ja millega seoses on seda loosungit varem Eestis kasutanud. Selle taaselustamine tema poolt oli viga, selle õigustamine aga juba andestamatu viga. Kui savisaarlased esitasid paari aasta eest taotluse registreerida enda nimele Rahvarinde kaubamärk, siis ironiseeris kunagine Rahvarinde volikogu liige reformierakondlane Igor Gräzin, et kui Keskerakond tahab võtta endale 1988. aastast tingimata mõnda silti, siis võtku "Interrinne". "Rahvarinde oma eelkäijaks kuulutamise trikiga tegelikult tahetakse kuidagi ära varjata seda oma Putini ja Moskva-meelset poliitikat," nentis Gräzin. Keskerakonna teravkeelne humorist Kadri Simson soovitas selle peale Gräzinil ajalugu uurida. Ei tea, kas Gräzin on saanud vahepeal teada midagi põhjapanevalt uut nende lähiajaloos asetleidnud sündmuste kohta, milles ta ise aktiivselt osales, kuid väike meeldetuletus sellest, mida endast kujutas nn. interrinne, on viimaste arengute valguses igati ajakohane. 1988. aasta septembris paberile pandud Eestimaa Rahvarinde toimikus pealkirjaga "ENSV Töötajate Internatsionaalse Liikumise, Töökollektiivide Ühendnõukogu ja Vabariikliku Streigikomitee tegevust puudutavad materjalid" on antud toonastest oludest üpris põhjalik ülevaade. Selles dokumendis märgitakse, et eestlaste enamus oli oma rahvusliku olukorraga ja järelikult senise rahvuspoliitikaga rahulolematu nii 1988. aastal kui ka 1986. aastal, kuid migrantide enamust eesti rahvuse enesetunne ei huvitanud. Järgnevalt toon siin veidi lühendatud kujul ära selles toimikus leiduva käsitluse, mis aitab ehk saada aimu nõukogude perioodil valitsenud olukorrast ning pakub äratundmisrõõmu või -kurbust tänapäevast. * * * Stalini poliitika ulatus kõige jõhkrama ja vägivaldsema venestamiseni. Ka praegu on liiduvabariigid allutatud keskvõimu ametnikele. Rahvused on faktiliselt õigusetud. Ametlik ideoloogia räägib rahvuste arengust, kuid soosib samas assimileerumispoliitikat (voluntaristlikku majandamist, migratsiooni, kaadri rotatsiooni, rahvuste segiajamist). Kakskeelsuse ja internatsionaliseerimise sildi all piiratakse rahvuskeelte ja kultuuride arengut ning rahvuste võitlust oma õiguste eest. Nõukogude rahvused on kõik õigusetud, kuid nende olukord on täiesti erinev. Kõige parem olukord on vene rahvusel, kes on kõige arvukam, kes kõneleb "rahvastevahelise suhtlemise keelt", kes assimileerib teisi rahvusi kõige enam. Paljud rahvused on aga juba venestunud ja paljud on assimileerimise viimastes staadiumites. Mitte asjata ei taotle rohelised nõukogude rahvustele Punase raamatu koostamist. Nõukogude võimu ajal on sulanud juba üle viiekümne rahvuse. Kui tsarism oli rahvaste vangla, kuidas siis nimetada stalinismi? Kas mitte rahvuste kalmistuks? Kas saab siis eesti rahvuse olukorda Eestimaal heaks lugeda, nagu arvavad paljud muulased? Ka eesti rahvus on õigusteta, tal puudub suveräänsus, ta kannatab suurriikliku assimileerimispoliitika all. Mitte suur vene rahvas ei diskrimineeri eesti rahvast, vaid ikka veel varjatud kujul jätkatav suurriiklik assimileerimispoliitika, mida viiakse ellu partei ja riigiaparaadi kohalike esindajate kaudu ja kus migrandid on vaid vahendiks. Migrandid pole süüdi eestlaste halvenevas rahvuslikus olukorras, enamus neist ei teagi, et neid kasutatakse põhirahvuste rahvuslikuks diskrimineerimiseks. Seda tehakse väga kavalalt: rahvuste mehhaanilise võrdsustamise sildi all. Rahvuste mehhaanilise võrdsustamisega antakse migrantidele põhirahvusega võrdsed õigused, kuid ei seata neile mingeid kohustusi, eelkõige kohustust mitte piirata põhirahvuse õigusi. Umbkeelne vene migrant, kes töötab juhtiva ametnikuna, lastearstina või kuskil mujal elanikkonna teenindamisel, ei võimalda eestlasel tema kodumaal emakeeles hakkama saada. Vähe sellest, mõned migrandid dikteerivad eestlastele oma tahet. Seoses uutmise ja avalikustamisega tekkis paljudel nõukogude rahvastel võimalus oma tegelikust olukorrast rääkima hakata. See tähendab nüüd muuhulgas ka seda, et tahetakse piirata muulaste võimalusi tahtlikult või tahtmatult põhirahvuse huve ignoreerida, teda diskrimineerida. Ainult nendele muulastele, kes ei piira põhirahvuse keelt, kultuuri ja õigusi, tahetakse anda põhirahvusega võrdsed õigused. See aga häirib umbkeelset migranti, kes tahab tunda ennast Eestimaal täieõigusliku peremehena ega taha tunnistada mingeid kohustusi põhirahvuse ees. Interliikumine tekkis reaktsioonina eestlaste võitlusele oma rahvusliku suveräänsuse eest ja rahvusliku diskrimineerimise vastu ning see taotleb stalinistliku assimileerimispoliitika jätkamist, tehes avalikult varjatud ähvardusi muutuda vägivaldseks. Interliikumine eitab eestlaste õigust kaitsta oma keelt ja kultuuri, võidelda oma rahvuslike õiguste eest, õiguse eest olla oma kodumaal peremeheks. Interliikumine on nõus ainult nende eestlastega, kellele rahvuse olukord, huvid ja õigused on teisejärgulised. Kaitstakse neid eesti päritolu inimesi, kes on juba internatsionaliseerunud (st. venestunud). Kõige enam aga vihatakse neid eestlasi, kes oma rahvuse probleeme kõige paremini väljendavad ja kaitsevad. Interliikumine on andnud selgelt mõista: kui eestlased jätkavad võitlust oma rahvuslike õiguste eest, siis nemad ei vali vahendeid. Seega, kui eestlased tahavad, et nende etnos jääks püsima, siis nad ei tohi migrante (täpsemalt: interliikumise aktiviste) kuidagi ärritada, ei tohi teha seda, mis viimastele ei meeldi, sest siis nemad rikuvad rahvussuhteid. Seega eestlased võivad tunda end vaid etnosena, mitte aga suveräänse rahvusena, kes on ise poliitilise elu subjekt. Interliikumine ühendab endaga Eestimaa koloniseerimise ja eestlaste venestamise eestvõitlejaid. Mida aga arvata analoogsest migrantide kaitse organisatsioonist Vene NFSV-s? See peaks siis ühendama mittevenelasi venelaste vastu. Vene rahvus ei tohiks teha midagi, mis mittevenelastele ei meeldi, peaks kõiges mittevenelastelt luba küsima. Loomulikult ei tohi ka põhirahvuse keelt riigikeeleks kuulutada, asjaajamise keeleks tuleks seada mõni rahvusvahelise suhtlemise keel. Idee organiseerida migrantide kaitse liikumine Vene NFSV-s samadel alustel nagu interrinne Eestimaal peaks igale kohalikule venelasele selgeks tegema, et interliikumine tegelikult ei kaitse ühtegi rahvust, vaid on kõigi rahvuste suveräänsuse, vabaduse ja seega siis ka tegeliku võrdsuse vastu. Sisuliselt taotleb interliikumine vaid rahvuslikku õigusetust ja assimileerimist, st. tema sõnad ja teod on vastuolus. Interliikumine ei kaitse tegelikult ühegi rahvuse huve. Eesti rahvus ei ähvarda ju kuidagi vene rahvust ega püüa tema õigusi diskrimineerida. Selline süüdistus on sama absurdne ja lähtub samast kontseptsioonist nagu 1940. a. Eesti Vabariigi süüdistamine NSV Liidu ohustamises. Interliikumine Eestis taotleb eestlasi diskrimineeriva suurriikliku venestamispoliitika jätkamist. Interliikumine - see on "internatsionalismi" lambanahka pugenud šovinismihunt, kes ainult ootab oma tundi. Kui vaadata ajalugu, siis näeme, et migrantide kaitsmise idee ei ole uus. Teatavasti kasutas Hitler saksa rahvusvähemuslaste organisatsioone Tšehhoslovakkias ja Poolas väga edukalt nende riikide likvideerimiseks ja nende rahvaste terroriseerimiseks. See on kurikuulus viienda kolonni idee. Süüdistus, et eestlased diskrimineerivad teisi rahvusi, näitab, et valel ja silmakirjalikkusel pole piire. Iga ausa inimese jaoks, kes vähegi tunneb Eesti tegelikku ajalugu ja eesti rahva olukorda, on selline süüdistus absurdne. Tegelikul on eesti rahvas ise kaitsetu, tal pole viimase neljakümne kaheksa aasta jooksul olnud võimalust valida endale juhte, kes tema huve väljendaksid ja kaitseksid. See ei ole eestlaste natsionalism ega ka mitte EKP poliitika, mis planeerib madala tehnilise tasemega ekstensiivset tootmist. See on ametkondade poolt teostatav üldriiklik poliitika. Kui ei oleks ekstensiivset tootmist, siis poleks ka tohutut migratsiooni. Siis poleks siin ka paljusid praegusi interliikumise tegelasi, kes nõuavad endale täit võimu nii Eestimaal loodud hüvede kui ka eestlaste üle. Seega interliikumine arendab käopoja ideoloogiat ja tahab ajada käopoja poliitikat. Vene asukad Eestis peaksid võrdlema oma olukorda aga eesti väljarännanutega Venemaal - viimased ei nõua endale peremeheõigusi vene rahva üle. Rahvussuhted ei taandu vaid kasvatusele, nende aluseks on rahvuspoliitika. Senine NLKP rahvuspoliitika, mille peamiste vahenditena tuleb käsitleda ka migratsiooni, ühepoolset kakskeelsust ja silmakirjalikku internatsionalismiideoloogiat, on viinud eestlaste osakaalu ja eesti keele kasutusala pidevale ahenemisele. Interliikumise nõudeid ei saa mõista ega hinnata lahus NLKP rahvuspoliitikast. Kui eesmärgiks on rahvuste assimileerimine, nagu see seni on varjatud kujul pidevalt olnud, siis on interliikumine partei poliitika loomulik jätk. Kavandatava keeleseaduse põhieesmärk on kaitsta eestlase õigust oma kodumaal ametiasutustes emakeeles asju ajada. See seadus võib riivata ainult nende migrantide mugavusi, kes seda põhimõtteliselt ei taha tunnistada ja kes seega tahavad jätkata eestlaste diskrimineerimist nende oma kodus. Kodakondsuse probleem seostub poliitiliste õigustega. Põhiküsimus on, kas põhirahvus võib olla oma maa ja töö peremees või mitte? Senine NLKP poliitika ja ideoloogia ühelegi rahvusele NSV Liidus seda õigust ei anna, seevastu lubatakse "tunda end mistahes Nõukogude Liidu osas nagu kodus". Kõik see teenib kõige otsesemalt rahvusliku assimilatsiooni eesmärke, ükski rahvas ei saa end selle eest kaitsta. Nagu rahvuskeelte kaitse küsimust, nii ka rahvuste kaitse küsimust kodakondsuse abil on raske lahendada niikaua, kuni NLKP oma juhtivat osa teostades ei loobu kahepalgelisest rahvuspoliitikast. Kui tunnistatakse nõukogude rahvuste õigusi end riikliku, majandusliku, keelelise, ideoloogilise jne. assimilatsiooni eest kaitsta, siis on kodakondsuse kehtestamine kõigis NSV Liidu rahvuspiirkondades paratamatu. Kas kodakondsus diskrimineerib muulaste õigusi põhirahvusega võrreldes? Kodakondsus on tegelikult üheks abinõuks, mis võib põhirahvust kaitsta muulaste (migrantide) diskrimineerimise eest. Kodakondsus piirab muulaste õigusi otsustada põhirahvuse, tema maa ja töö üle (paiksustsensus). Kodakondsus peab kohustama muulasi vähemalt teatud määral tundma ja austama põhirahvuse keelt ja kultuuri (keeleline tsensus). Kõik see oleks mõningaseks teguriks, mis piirab nendel migrantidel, kes ei tunne põhirahvuse ja tema kultuuri vastu niigi suurt huvi, et tema keelt osata - piirab nende õigust otsustada põhirahvuse üle. Need migrandid aga, kes tunnistavad ka teatud kohustusi põhirahvuse vastu, peaksid olema nõus ka kodakondsuse ideega ja neil on täielik alus taotleda endale õigust tunda end teise rahvuse kodumaal nagu kodus. Sellistel muulastel pole mingit alust rääkida enda diskrimineerimisest. Põhilised rahvusprobleemid Eestis tulenevad vene rahvusvähemusest, kes ähvardab lämmatada põhirahvuse. Kui räägitakse sellest, et Eestis elab "palju rahvusi", kes kõik on võrdsed ja kes kõik peavad olema Eestimaa peremehed, siis tähendab see ainult seda, et ei tunnistata eesti rahvuse õigust olla oma kodumaal peremeheks. Mujal maailmas on nii, et ainult koloniaalmaades võivad kolonistid esitada põhirahvale pretensioone. ÜRO aga ei tunnista neid isegi mitte siis, kui põhirahvus jääb vähemusse. Interrinne esindabki venelaste ja venestunud muulaste liikumist Eestis vene keele ja kultuuri prioriteetide säilitamiseks ja tugevdamiseks. Neid rahvusvähemusi, kes ei taha venestuda, interliikumine ei kaitse. Silmakirjalik kakskeelsuse loosung eestlastele ja teistele mittevenelastele on tegelikult vene keelele ülemineku vaheastmeks, nagu seda on näidanud mitmed keeleteadlased. Eitav suhtumine kultuuriautonoomia ideesse näitab aga lõplikult, et interliikumine esindab vaid venelasi ja venestunud muulasi, sh. on ka eesti rahvuse huve ignoreerivaid eesti päritoluga inimesi. Asjaolu, et interrinne ei tunnista eesti keele ja kultuuri prioriteeti Eestimaal, näitab, et ta tahab Eestit muuta täiesti ametlikult vene provintsiks, kus venelased, vene keel ja kultuur on eelisseisundis. Seega interliikumise taga on see osa Eesti venekeelsest elanikkonnast, kes tahab avalikult diskrimineerida eestlasi nende endi kodumaal. Interliikumise aktivistid on eesti rahvusliku julgeoleku kõige otsesemad vaenlased. Interrinde õigem nimetus peaks olema Eestimaa venestamise rinne. See venestamise kampaania toetub ühelt poolt NLKP rahvuspoliitikas säilinud stalinlikele assimileerimistendentsidele ja teiselt poolt kohaliku vene elanikkonna hulgas esinevatele rahvusliku egoismi, nihilismi, sallimatuse ja suurriikliku üleoleku meeleoludele. Assimileerimistendentse ässitavad nii Moskvas kui ka Tallinnas mitmedki kõrgemad ametnikud, seda näitab kasvõi vene ajakirjanduse kohati lausa valeni ulatuv tendentslikkus rahvusprobleemide käsitlemisel Eestis. See ei soodusta ka vene elanikkonnas rahvusliku mõistmise ja sallivuse kujunemist eestlaste suhtes. Sageli väidetakse, et tuleb arvestada ka vene elanikkonna arvamust, seejuures vaatamata, kas see on põhjendatud ja õiglane, või kannab seda rahvuslik sallimatus ja väärinformatsioon. "Erinevate rahvuste" arvamuste "võrdsuse" ja "sotsialistliku pluralismi" sildi all jäetakse eestlaste argumenteeritud ja õiglane seisukoht kõrvale. Teil võib küll õigus olla, kuid teised pole sellega nõus, neile see ei meeldi, nende taga on jõud (nad ähvardavad vägivallaga). Selline poliitika arvestab jõudu rohkem kui õiglust. *** Selle üpris aktuaalse analüüsi koostas Rahvarinde asutamiskongressi eel sotsiaalteadlane Kaarel Haav, hilisem reformierakondlane, kes kandideerib lähenevatel kohalikel valimistel Tallinnas Kristiine linnaosas. Seda lugedes kipub jääma paratamatult mulje, et Keskerakond kasutab nüüd mitte lihtsalt sama loosungit, mida kunagi intrid, vaid sarnaneb ka oma tänaselt ideoloogialt rohkem nn. interrinde kui Rahvarindega, jätkateski kunagise interliikumise võitlust Eestimaa venestamise eest. Keskerakond võib küll olla kasvanud välja Rahvarindest, kuid see on kasvanud sellest tõepoolest väga kaugele. Edgar Savisaar ja tema kaasteelised teevad nüüd pahast nägu selle pärast nagu oleks Eesti meedia moonutanud seda, mida räägiti möödunud nädalal Moskvas toimunud kohtumistel. Kuid see oli just Keskerakonna sõpruspartei Ühtse Venemaa pressiteenistus, mis teatas Savisaare ning Vene Riigiduuma spiikri Boriss Grõzlovi kohtumist kajastades: "Vene ja Eesti pool leppisid kokku ajaloo, sealhulgas Teise maailmasõja ajaloo läbivaatamise lubamatuses. "Me tõkestame karmilt katsed asetada ühele ja samale tasandile fašism ning see režiim, mis oli Nõukogude Liidus," teatas Boriss Grõzlov." Tallinna naastes kukkus Savisaar aga sõimama selle kohta täpsustavaid küsimusi esitanud ajakirjanikke ja teda kritiseerinud poliitikuid. "Mõistan, et IRL-i valimiskampaania huvides on viia tähelepanu keerulistelt majandusküsimustelt ajaloolistele vastasseisudele ning ajaloo tõlgendamisele," teatas ta. "Mina küll ei pea õigeks Mart Laari ajalookontseptsiooni ega kuulu selle pooldajate hulka. Arvan, et järeldused Teise maailmasõja kohta on Euroopas tõesti juba ammu paika pandud, ning neid ei ole põhjust revideerida." Mida ta sellega õigupoolest ütles või mõtles? Mida ta pidas üldse silmas "Mart Laari ajalookontseptsiooni" all? Kuidas suhtub tema kui vana ajaloolane Edvard Radzinski, Viktor Suvorovi ja Mark Solonini ajalookontseptsiooni? Kas Savisaar peab õigeks hoopis Kesknädalas kiidetud Aleksandr Djukovi ajalookontseptsiooni? Kuidas sobivad tema tänased nägemused üldse kokku kunagise Rahvarinde ajalookontseptsiooniga? "Tänavu suvine poliitiline liikumine Eestis on jõudnud oma arengus nii kaugele, et seda tagasi paisata võib ainult neostalinistide võimule pääs Moskvas," kuulutas Heinz Valk 1988. aasta 2. oktoobril Rahvarinde asutamiskongressil peetud kõnes. "Me tahame ka riigivõimu selget ja ühemõttelist hinnangut stalinismile kui inimsuse vastasele süsteemile. Ei aita mõnede negatiivsete tähendustega sõnade seadmisest kunagise rahvaste juhi, õpetaja ja isa nime ette, stalinism tuleb hukka mõista terviklikult ilma igasuguste mööndusteta, tuleb teda võrdsustada fašismi ja rassismiga. Ning raiuda siis see kohtuotsus meie riigiseaduste raamatusse, ainult siis võime me kindlad olla, et mingil ööl ei peatu meie koduukse ees musta kongiga masin." "Koos stalinismi muude jõledustega tuleb mask maha rebida ka tema šovinistlik-suurriiklikult välispoliitikalt, Molotovi-Rippentropi pakti salalehtede ja kahe supermõrtsuka vennastumissuudluse õnnistusel toimunud Eesti Vabariiigi annekteerimine Punaarmee poolt 1940. aastal tuleb ametlikult tunnistada stalinismi julmaks vägivallaks neutraalse ja kaitsetu väikeriigi kallal," jätkas ta samas. "Prügikasti tuleb ka visata Nõukogude Liidu prestiiži ja usaldust määriv Ždanovi poolt labaselt lavastatud müüt Eesti vabatahtlikust astumisest Nõukogude Liidu koosseisu." "Meie arhiivides olevate dokumentide abil saaksime me seda teha küllaldase veendumusega ning sellise aktiga anda omakorda õilsat eeskuju Moskvale, kus selline enesepesemine riigi tervisele väga kasulik oleks," ütles Valk. "Kõigile Eestis elavatele rahvastele oleks need ausad ülestunnistused väga vajalikud enesetunde puhastuseks, venelased vabaneksid nende vaimsust pikka aega deformeerinud valest, mille põhjal nad päästsid õnnetu Eesti rahva iseseisvuse ikkest." Stalini rehabiliteerimine Venemaal on juba nii äraleierdatud ja kurb teema, et sellel peatumine on muutunud lihtsalt masendavalt tüütuks, kuid... pole pääsu. Savisaare kutsus Moskvasse linnapea Juri Lužkov. Hiljuti taastati Moskvas Kurskaja metroojaama vestibüüli interjööris Stalini-aegsest Nõukogude Liidu hümnist pärit read: "Truuks rahvale Stalin meid kasvatas kõiki, tööks kangelastegudeks innustas meid." Kommunistid avaldasid arvamust, et selle trikiga võis Ühtne Venemaa üritada võita enda taha nende valijaid. "Võimude praegune Stalinit toetav PR kampaania langeb kokku valimiskampaaniaga Moskva linnavolikogu valimiseks 11. oktoobril. Erakond Ühtne Venemaa on saanud pealinnas valimistel tavaliselt palju kehvema tulemuse kui teistes regioonides," nentis Vene Riigiduuma saadik Sergei Obuhov. "Seetõttu võib kogu Kurskaja metroo-afäärile tõmmatud tähelepanu olla Ühtse Venemaa teadlik kampaaniatrikk, et võita juurde lisahääli vanematelt ja keskealistelt valijatelt, kelle suhtumine Stalini kipub olema positiivsem ja kes moodustavad Kommunistliku Partei võtmetähtsusega toetusbaasi." Analoogseid seletusi on antud nüüd Keskerakonna käitumisele: "No pasarán!" oli vajalik lihtsalt selleks, et võtta ära hääli äärmuslikematelt seltskondadelt jne. Kuid sellised vabandused ja õigustused ignoreerivad tõsiasja, et apelleerides kõige reaktsioonilisematele ja tagurlikematele tungidele toimitakse ühtlasi nende võimendite ja kinnistitena. Vladimir Rõžkov, veel üks ajaloolasest poliitik, täheldas ühes hiljutises intervjuus, et viimastel aastatel mõningate riikide vahel hoogustunud võitlus Teise maailmasõja ajaloo pärast on tegelikult võitlus tuleviku, mitte võitlus mineviku pärast. "Leidis aset mitte riikide konflikt, vaid väärtushinnangute konflikt," selgitas Rõžkov. "Mis vahet on Hitleril ja Stalinil demokraatia, inimõiguste, mitmeparteilisuse, vabaduse, inimväärikuse kaitse vaatepunktist? Eimingit. Oli too režiim terroristlik, bandiitlik, hävitades miljoneid inimesi, oli ka see. Minu meelest oli Stalini režiim omaenda rahva hävitamise seisukohalt üldse kõige verisem ajaloos." "Euroopa Liit mõistab natsismi ja stalinismi hukka ning see on tingitud nende väärtushinnangutest. Venemaa juhtkond tegeleb stalinismi rehabiliteerimisega. Aga varjatult või poolavalikult," nentis Rõžkov, endine Riigiduuma saadik ja praegu ametlikult registreerimata Venemaa Vabariikliku Partei juht. "Tegelikult käib võitlus mitte mineviku, vaid tuleviku pärast. Sest kui Stalin oli hea, siis võime me elada ka tulevikus ilma demokraatiata. See on lihtne kombinatsioon. Aga kui Stalin on halb, siis kerkib üles küsimus: miks ilmnevad meil taas stalinistlikud meetodid, millega lämmatatakse sõnavabadust, pluralismi, poliitilist konkurentsi..." "No pasarán!" ei ole lihtsalt üks süütu poliittehnoloogiline nipp häälte võtmiseks äärmuslastelt. See tähistab seda, et lõpule on jõudmas Keskerakonna areng Rahvarindest interrindeks. Täna on juba peaaegu võimatu kujutleda, et Savisaar ütleks nagu Heinz Valk 1988. aastal Rahvarinde asutamiskongressil, et "meil on oma keel, mis on meile püha", või teataks, nagu tegi samas toonane EKP KK I sekretär Vaino Väljas, et "eriti olulisel kohal on seadusandlikud meetmed, mis annavad eesti rahvale kui oma isade maa pärisperemehele psühholoogilise ja ka praktilise turvalisuse. Meie keele ja kultuuri igikestvuse sellel maakamaral, kus me asume." Samas ei olnud aga enam üldse üllatav lugeda Komsomolskoja Pravdast, et mingi Nõukogude Liidu kangelase Arnold Meri nimelise "Eesti Antifašistliku Komitee" esindaja Andrei Zarenkov tunnustas loosungile "No pasarán!" reageerides Keskerakonna juhi ja Tallinna linnapea Edgar Savisaar toetust "antifašistliku liikumise ideaalidele" ning edastas talle ettepaneku astuda selle Eestis "neofašismiga võitleva" ühenduse liikmeks. See tunduks tema puhul tegelikult juba üsna loomuliku sammuna. Kõike eeltoodut arvestades oleks tõesti huvitav lugeda, mida endas sisaldab Edgar Savisaare ajalookontseptsioon. Ühe lühikese ülevaate visandamine, milles Savisaar toob ära oma ajalookontseptsiooni põhilised punktid seoses Teise maailmasõjaga (alustades sellest, millal see sõda tema nägemuse kohaselt algas, kas 1939. aasta 1. septembril või 1941. aasta 22. juunil jne.), ei tohiks vanale ajaloolasele ju käia üle jõu isegi pingelise valimiskampaania ajal. Vaata ka: http://syndikaat.ee/news.php?uID=3280&lang=est