Saada sõbrale

Liberaalide juhitud sotsiaalministeerium kiirendab samm-sammult Eesti moraalset ja demograafilist marssi huku poole. Kui eelmine minister Maret Maripuu asus aborte riiklikult rahastama, suunates sellega nende inimeste maksuraha, kes aborte põhimõtteliselt vastustavad abortide sooritamisele, siis praegune minsiter Hanno Pevkur kaotab alaealiste abordisoovijate puhul ära nõude, et lapsetapul peab olema vanema või hooldaja nõusolek.

Põhjendus on süüdimatu: taoline nõue tekitab asjatut bürokraatiat ja isiklikku traagikat. Ära sa märgi. Esiteks on abort nii või teisti ükskõik mis pidi võttes traagika. Eelkõige loomulikult sellele vaesele lootele, kes mõrvatakse enne, kui ta ilmavalgust näeb. Traagika on see loomulikult ka tema vanematele, kes annavad kas rumalusest, hirmust, vastutustundetusest või kellegi survest lähtuvalt käsu hävitada oma laps. Ühiskondlikult sanktsioneeritud ja rahastatud abort on mõrvasüüdistus kogu ühiskonnale, kes seda vaikivalt heaks kiidab ja igapäevaselt sündida laseb. See on meie kõigi traagika.

Teiseks peaks riik kasutama just nimelt kõiki vahendeid - ka bürokraatlikke - et pärssida abortide tegemist. Vanemate nõusolek alaealiste puhul, lapse mõlema vanema nõusolek täiskasvanute puhul, kohustuslik abordi(vastane) nõustamine enne aborti, riikliku rahastamise suunamine abortide asemel tugigruppidele ja nõustamistele - see on tee, mida mööda tuleks astuda. See on tee, mille lõpus peaks olema selge eesmärgina seatud abordi lõplik välja juurimine Eesti ühiskonnast. Reformierakondlastest sotsiaalministrid marsivad paraku vastupidises suunas.

Eesti ühiskond on moraalsuse ja kõlbluse küsimustes nii sügaval allakäigutrepil, et järgmisi astmeid enam ei ole. Abordist ja homoabieludest edasi tuleb veel vaid olematus - selle ühiskonna ja kultuuri lõplik ja paratamatu häving, mis ennast sallivuse, mõistvuse ja hoolivuse eest õnnitledes hävitab elu edasi kandjaid ja neid institutsioone, mis elu edasi kanda aitavad. Demograafiline kriis on otseselt ja lahutamatult seotud moraalse kriisiga lääne ühiskondades.

Surmakultuuri elukultuuri vastu vahetanud ühiskond ei saa edasi kesta. Ei saa ka õnnelik olla. Rahvas, kus pea iga teine naine on osalenud vähemalt ühe oma lapse hävitamise otsuses ja kus mehed on seda otsust kas tagant sundinud või vaikivalt heaks kiitnud, ei saagi olla õnnelik. See rahvas võib oma traumat peita grillimise ja tšillimise abil reaalsusest põgenedes, aga taoline asendustegevus vaid süvendab probleeme. Taoline rahvas ei saa vaadata lootusrikkalt ega optimistlikult tulevikku. Süü rõhub liiga rängalt. Paradoksaalsel kombel takistab seesama süütunne inimestel võtta omaks väärtushinnangud, mis aitaks olukorda parandada. Eneseõigustus on ju lihtsam kui enese parandamine.