Saada sõbrale

Lugu, mida kirjeldan, pole seotud mingi trükikuradi tembuga või mõne muu eksitusega. Süüvimata eelnevasse, kirjeldan põhilist, ebatüüpilist ja paljude jaoks isegi uskumatut olukorda. Minu hoolikalt valitud venekeelsete sõnade kombinatsiooni peale läks tema näost punaseks ja pistis karjuma: Ne lomai jazõõk "Sto, ja dlja tebja sabaaga da? Sabaaga da"? (Tõlge: kas ma olen sinu jaoks koer või, koer või?) Kõigest oli aru saada, et mees oli valmis mulle isegi füüsiliselt kallale kargama.

Tema etteaste muutis mind ootamatusest lausa tummaks. Maigutasin suud ja pärast tuhandekordsete vabanduste pomisemist, et ma ei mõelnud oma pöördumisega midagi halba, näis mehe vahutav viha veidi taanduvat. Natuke pidin ka olukorra ja oma turvalisuse huvides isegi luiskama, et ma pole kohalik, olen turist ja alles teist päeva Eestis, ega tunne siinseid tavasid (kuigi tegelikult olen siinkandis terve elu elanud). Veendunud minu siiras kahetsuses ja teistes hädavalede õigsuses, saime lõpuks jutuotsale.

Tema tegi mulle selgeks, et kui oleksite kohalik, oleks mu tegu andestamatu. Säärane suhtumine oleks iga venekeelse jaoks suur solvang. Nimelt, eestlased peavad meid rumalamateks kui koeri, kes pole suutelised ühtki keelt ära õppima. Aga see ei vasta tõele. Harva kohtab ju tõelist venekeelset, kes ei valdaks soome või inglise keelt. Eriti on sel alal osavad igasugused ärikad. Kõik oleneb motivatsioonist ehk huvitatusest omakasu eesmärgil.

Meie, venelased, oleme muutunud juba Eesti lahutamatuks osaks. Ärgu püüdkugi keegi meid oma kodudest välja ajada. Ja kujutage ette, mis siis juhtukski, kui me, kõik venekeelsed, korraga lahkuksime. Aga ka meie oleme inimesed. Korra ja isegi rohkem, oleme kogenud põgenemist ebainimlike elutingimuste eest. Enam ei kujuta ette, kuidas kuhugile ümber kolida. Oleme veidi hiljaks jäänud. Ja pole soovigi. Aga just seda püüavad saavutada igasugused Vene riigi teenistuses olevad agendid eesotsas Reva, Linteri, Sirõki , Klenski ja teiste lihtsameelsete kaasajooksikute abil.

Kõigepealt halvendavad nad meie kõigi, nii eestlaste kui venekeelsete materiaalset olukorda. Sest kuigi mõnedel võib olla selline soovunelm, pole veel leiutatud, kuidas oleks võimalik ainult eestlaste olukorda halvendada. Meiesuguseid muukeelseid pole mitte üks ega kaks, vaid peaaegu nelikümmend protsenti. Seni, kui kestis nõukogude võim, võisime olla küllaltki rahulikud. Tänaseks aga tundub pidu juba lõppenud olevat. Leidke mõni eestlane, kes ei oska kas vene, inglise või isegi hiina keelt. Kõik nad tahavad olla üliharitud, ülitargad. See aga ei takista neid kahjustamast iseennast ja meid. Massiliselt lahkuvad põliselanikud-eestlased teistesse välisriikidesse. Kui selline protsess sama hooga jätkub, st. kui jäävad vaid vene- ja ingliskeelsed, siis varsti polegi enam kedagi, kelle abil põhjendada eraldi vabariigi olemasolu vajadust. Ja nagu viimastest uuringutest on selgunud, on Eesti maapõu väga rikkalik. Siin leidub mitte ainult põlevkivi või fosforiiti, vaid ka paljusid haruldasi keemilisi elemente. Isegi kulda leidub meil.

Siis, kui ei ole enam eestlasi, on ükskõik kellele väga raske selgeks teha, milleks on vaja Eesti Vabariiki. Ka tulnukad, meie esivanemad, oleksid pahased ja küsiksid, et milleks oli meil vaja kunagi üldse pingutada ja muretseda sobiva koha pärast, kui järeltulijad seda hoida ja hinnata ei osanud. Küll juba maffia-ja ärimehed leiavad mooduse, kuidas meid oma kodudest välja kupatada. Kui on mängus ärihuvid ja kasusaamine, leitakse võimalus isegi terve Eesti muutmiseks põlevkivi või uraani tootmise piirkonnaks, milleks iganes.

Meie aga ei tahaks siit kuidagi lahkuda. Ei täna ega isegi mõnesaja aasta pärast. Kunagi, saabudes siia, õpetasime eestlastele igal viisil oma keelt. Isegi Siberisse ja mujale Venemaale saatsime eestlasi vene keelt õppima. Nemad on meile ses suhtes kõvasti võlgu, aga ometigi ei taha nad meile oma keelt õpetada. Eestlased on halvad õpetajad. Pole selge, kas neil napib kannatust või kelgivad nad oma haritusega. Meie inimene ütleb ausalt, et rääkige vene keeles, siis on arusaadavam. Neile tarvitseb tavaliselt vaid ühe venekeelse sõna öelda ja juba nad ongi vene keelele üle läinud. Meie aga pole telepaadid, et lihtsalt niisama keele selgeks saame. Oleks vaja harjutada, aga isegi selleks ei anta meile võimalust. Ega siis ilmaasjata möödunud aastal kaupluses "Konsum" müüjad peaaegu terve kuu aega rinnas märke kandnud, et rääkige eesti keeles.

Aga paistab, et eestlastest asja ei saa. Peame ikka meie, kõik venekeelsed, ise tegutsema asuma. Eestluse küsimus on ju otseselt meie huvides.

Armsad lugejad, kas usute sellist lugu? Või peate seda järjekordseks Peetrikese unenäoks? Fantastikavalda kuuluvaks, kus on segi aetud tõde ja vale? Kes teist on esitanud küsimuse, mida on igaüks isiklikult ära teinud selleks, et tuua lähemale unistusi ja tegelikkust? Või olete ainult saabunud vabadust nautinud? Märgates puudusi, ise lillegi liigutamata? Igasugused asjad ei muutu iseenesest. Riik - see oleme meie igaüks.