Saada sõbrale

Kui Francis Fukuyama arvas, et „kurjuse impeeriumi“ kokku varisedes on ajalugu lõppenud, siis ta eksis. Mitte sellepärast, et läänelik liberaalne demokraatia polnudki nii vääramatult võidule pääsenud, nagu peatselt selgus, vaid seetõttu, et ajalugu oli otsa lõppenud juba kaks tuhat aastat varem.

Aprillikuus aastal 30 m.a.j. hukati Jeruusalemma lähedal mees, keda hüüti Naatsareti Jeesuseks. Seda tehti eriti võikal ja piinaval viisil. Kõigepealt peksti tal piitsadega, mille külge olid kinnitatud ogadega tinakuulid, liha luudelt lahti (paljud hukatavad surid niisuguse peksmise käigus või kaotasid mõistuse), seejärel löödi ta naelte abil käsist ja jalust risti. Surm saabus üllatavalt kiiresti - kõigest kuue tunniga. Seetõttu puudus igasugune vajadus tema sääreluid puruks taguda, et ta veel enne päikeseloojangut kiiresti lämbumise kätte sureks.

Kristlaste jaoks oli see sündmus maailma lõpp. Ei, mitte sellepärast, et koos Galilea prohveti surmaga varisesid kokku nende ootused ja lootused - evangeeliumid räägivad ka Jeesuse ülestõusmisest -, vaid seetõttu, et nad nägid selles sündmuses paradoksaalselt Jumala uue loomistöö algust ning patu, surma ja kurjuse võimu murdmist. Põhimõtteliselt, kuigi mitte veel lõplikult. Ja sellele suurejoonelisele eskatoloogilisele perspektiivile polegi ajalool enam midagi olulist juurde lisada.

Kindlasti pole maailm välises mõttes palju paremaks paigaks muutunud. Valgustusajal jõuti küll usuni, et inimene on oma loomult üdini hea, kuid see usk sai ränga hoobi kahes veremudases maailmasõjas ning totalitaarsete sotsiaalsete utoopiate koonduslaagrites. Kui vahel küsitakse, kus oli see hea ja armastav Jumal siis, kui kõik need kümned miljonid inimesed maha notiti, võiks vastata: ta tambiti koos nendega mutta, pandi põlema või rebiti lõhki. Sest kui inimene on loodud Jumala näo järgi, siis on Kristus igas inimeses ja kannatab koos temaga.

Tänapäeval räägitakse endastmõistetavalt progressist, inimõigustest ja heaolust, kuid sotsiaalne ebaõiglus, sõjad ja vägivald, julmus ja piinamised, purunenud inimsuhted, isekad eluviisid ja muu selline on endiselt reaalsus, milles me elame. Ka konsumeristlikud heaoluühiskonnad, kus kõik näib keerlevat ümber inimese ja tema „lihahimu“, on sellest ühel või teisel viisil puudutatud.

Suure Reede õppetund on, et iga inimene on oma isandat väärt. Kes tahab „vaba mehena“ teenida iseennast või selle maailma nähtavat reaalsust kujundavaid jõudusid, võib seda vabalt teha. Aga võib ka teisiti. Inimene võib tõdeda, et tema kuningriik ei ole sellest maailmast ning tema isand ei ole „selle maailma vürst“ (Jh 12:31; 14:30; 16:11). See ei tähenda tingimata argielust lahtiütlemist ja eraklusse tõmbumist, vaid elu teistsuguste, jumalike väärtuste järgi. Ja võitu surma üle meie südames.

Sellest võimalusest kõnelevadki Suur Reede ja ülestõusmispühad.