Saada sõbrale

Eesti valitsus kuulutab, et kavatseb võtta suunaks liituda eurotsooniga juba 2010 aasta suvel. Kõik eeldused selleks olevat olemas ja vastavad taotlused oma ülemustele (aga meie valitsuse ülemuseks on juba ammu Brüssel, mitte riigikogu ja selle kaudu eesti rahvas) tehakse peatselt. Kõik on ilus! Taas rajal viie rikkama hulka! Euro tuleb ja päästab meid!

Valitsuse rõõmuhõisked reedavad, et tõenäoliselt on Brüsseliga saavutatud mingi kokkulepe. Tõsi, Ansip on varemgi lubanud kiiret euro tulekut ning pidanud siis sõnu sööma, aga praegu on olukord teine.

Valitsus üritab meid kõiki veenda, et euro tulek parandab meie majandust, suurendab “usaldust” ja hoiab ära säästude kadumise, mis suure valuuta puhul pidavat olema vähem tõenäoline. Kogu euroteemaga seoses toimub aga üks lõputu avalikkuse eksitamine.

Esiteks ei ole sugugi kindel, et euro ise aastani 2010 elus püsib. Iirimaa, Kreeka, Hispaania ja Itaalia on sisuliselt riiklikus pankrotis. Prantsusmaa ja Saksamaa on sealt vaid kukesammu kaugusel. Eurotsoonis mitte olev Inglismaa on pankroti vältimiseks käivitanud rahatrükimasinad. Kui Briti majandus kokku variseb, tõmbab see kaasa kõik ülejäänud Euroopa suured ja loomulikult Iirimaa.

Euro tõttu on valitsused võimatus olukorras: võlgu võtta ei saa, kuna reeglid ei luba ja võlakoorem on niigi ülejõu käiv; kurssi muuta ei saa (olgu devalveerimise või ujuva kursi abil, nagu on juhtunud Briti naelaga), seega puudub pehmendav puhver majanduse elavdamiseks. Ainus võimalus on vähendada eelarve kulupoolt, mis on vanades Euroopa riikides võimatu, ilma tänavarahutuste puhkemiseta. Ainus valik, mis järele jääb, on lahkuda eurotsoonist ja naasta rahvusvaluuta juurde. Mida see teeb euro “usaldusega” võime ainult ette kujutada. Meie nüri järjekindlusega omariiklust ja kodumaist majandust ning rahapoliitikat hävitavat poliitkartelli see vaevalt muidugi et heidutab ning eurokurss jätkuks.

Teiseks tähendab eurole üleminek täiesti vältimatult krooni devalveerimist. Täpsemalt - üleminekul eurole määratakse uus krooni-euro kurss, mis on kindlasti praegusega võrreldes kroonides kallim. Kas see saab olema 1:20 või 1:25 ei tea keegi, igatahes on välistatud üleminek praeguse 1:15 kursiga. See, muide, võib olla osa tehingust Brüsseliga - Eesti saab unistatud eurotsooni, kui teeb vahetult enne seda devalveerimise.

Devalveerimine tähendab aga õudu Eestile. Meie eksporti see ei päästa, küll aga hävitab ära inimeste säästud ja viib lakke nende inimeste laenumaksed, kelle laenu arvestatakse eurodes. Sealt omakorda on ainult lühike samm pankrotilainele nii firmade kui eraisikute hulgas, mis omakorda tähendab vaesunud endise keskklassi töötute armeed, kes on jäänud ilma oma kodudest, autodest ja üldse kõigest. Neid ei huvita euroga kaasnenud pseudostabiilsus kopika eest. Töötuse kasv omakorda tähendab aga maksulaekumise vähenemist ning riigieelarve edasist kärpimist või võlgu võtmist. Kui on, kust võtta.

Kolmandaks on kogu argumentatsioon, nagu oleks eurole üleminek Eestile hirmus kasulik õõnes poliitökonoomika, millel puudub tõsiseltvõetav kinnitus. Sama väiteseeria - suurem on parem ja turvalisem - laoti eestlastele letti aastatel 1988-1991. Nägime seda ja ei taha rohkem. Oma raha mõte on just selles, et me saame oma eripärale vastavalt oma huvides ja äranägemise järgi seada oma rahapoliitikat. See on viis, kuidas me saame juhtida oma majandust ise siit, mitte paluda juhtida seda neil sealt. Eesti krooni säilitamisel pole kuigi palju pistmist emotsionaalse “oma raha” aspektiga, see on vastupidiselt valitsuse, suurärimeeste (ja nende järgi ahvivate paljude väikeärimeeste) ning euromeelse ajakirjanduse väidetele meie majanduslikes huvides. Nii rahva jõukuse, ettevõtluskeskkonna kui riigieelarve seisukohalt on oma raha kasulikum - kui seda ikka mõistlikult ja ratsionaalselt kasutatakse. Muidugi, kui eesmärgiks on tõestada, et kroon pole elujõuline ja kohe-kohe tuleb minna üle eurole, siis pole olemas paremat seltskonda, kui valitsus ja Eesti Pank seda tegemas.