Saada sõbrale

Eesti meedia, mis kopeerib üldiselt nii teemade kui käsitlusnurga puhul Euroopa peavoolumeediat, vaikis pea täielikult maha ühe suurema poliitilise skandaali Euroopas. Nimelt toimus ainsa ametis oleva euroskeptikust riigipea Tšehhi presidendi Vaclav Klausi ja kõrgetasemelise europarlamendi delegatsiooni vahel äge sõnavahetus, millele järgnes torm ka Europarlamendi skeptikute ja föderalistide vahel. Ammu paika pandud kirjutamata reegli kohaselt meedia ei käsitle teemasid, mis võiks heita halba valgust pühale euroüritusele.

Rünnak Klausi vastu on tingitud mitmest asjaolust. Esiteks alustab 1. jaanuarist 2009 EL eesistumist Tšehhi. Võib üsna kindel olla, et tegemist saab olema märksa teistsuguse eesistumisega, kui oli äsjane Prantsuse, sellele eelnenud Prantsuse marioneti Sloveenia või sellele eelnenud Saksa eesistumine. Tšehhi on üks väheseid riike, kes pole siiani ratifitseerinud Lissaboni lepet/EL põhiseadust, Klaus on olnud selle dokumendi üks ägedamaid kriitikuid. Klaus on korduvalt kritiseerinud EL-i ka üldise demokraatia puuduse pärast ning hoiatanud, et see moodustis on liikumas totalitarismi teel. Tema kartused, hoiatused ja kriitika said küllusliku ülekinnituse kohtumisel eurosaadikutega, kes kohtlesid võõrustava riigi pead jõhkrate mõnituste, ülbitsemise ja solvangutega.

Tšehhi presidendi lossil ei lehvi eurolippu, see saigi solvangute ettekäändeks. Prantslasest europarlamendi rohelise fraktsiooni liige, tegelikult purupunane Daniel Cohn-Bendit, kes alustas oma poliitilist karjääri 1968. aasta tudengirahutustega, lõi Tšehhi presidendi töölauale viisnurkadega sinilipu - andes selgelt mõista, millise võimu sümbol peab kõikjal nähtav olema.

”See saab olema raske eesistumine,” teatas Cohn-Bendit ilma pikema sissejuhatuseta. “Tšehhi Vabariik peab hakkama saama töödirektiivi ja kliimadirektiiviga. EL kliimapakett andis vähem, kui meie fraktsioon tahtis. On vajalik täita sellest miinimumgi. Ma olen kindel, et kliimamuutus pole mitte ainult risk, vaid ka oht meie planeedi tulevasele arengule. Minu seisukoht põhineb teaduslikel seisukohtade ja eurosaadikute enamuse heakskiidul ja ma tean, et te pole minuga nõus. Te võite uskuda, mida tahate, mina ei usu vaid tean, et globaalne soojenemine on reaalsus.

Lissaboni lepe: mind ei huvita teie arvamus selles küsimuses. Ma tahan teada, mida Te kavatsete teha, kui Tšehhi parlament selle heaks kiidab. Kas Te austate rahvaesindajate tahet? Te peate sellele alla kirjutama.

Ma tahan, et te selgitaks mulle mis tasemel on Teie sõprus hr Ganleya Iirimaalt (Iiri referendumi ei-poole juht - tõlk). Kuidas Te võite kohtuda sellise inimesega, kelle rahastamine on ebaselge? Te ei tohiks kohtuda temaga oma ametis. See on mees, kelle rahastamine tuleb probleemsetest allikatest ja kes tahab kasutada seda, et rahastada ennast europarlamenti.”

Taolisest kohtlemisest pahviks löödud Klaus vastas: “Mitte keegi ei ole mind sellise stiili ja tooniga kõnetanud viimased kuus aastat. Te pole siin Pariisi barrikaadidel. Ma arvasin, et taolised kombed lõppesid meie jaoks 18 aasta tagasi, aga näen nüüd, et ma eksisin. Ma isegi ei julge küsida, kuidas roheliste tegevust rahastatakse. Kui Teid huvitab ratsionaalne arutelu selle poole tunni jooksul, mis meil on, andke sõna palun kellelegi teisele, härra eesistuja.” Selle viimase lausega pöördus Tšehhi president europarlamendi spiikri, saksa “konservatiivist” EPP ehk Rahvaparteide fraktsiooni liikme Hans-Gert Pötteringi poole. Samas fraktsioonis on näiteks Eestist valitud Tunne Kelam.

Pöttering tuli kolleegile appi. “Ei, meil on aega küll. Mu kolleeg jätkab, kuna iga europarlamendi liige võib küsida, mida tahab. Palun jätka,” pöördus ta Cohn-Benditi poole.

“See on uskumatu. Ma ei ole iial varem kogenud midagi taolist,” lõikas Klaus vahele.
”Kuna Te pole varem kogenud mind,” nähvas Cohn-Bendit.
“See on uskumatu.”

“Meil olid alati head kõnelused president Haveliga. Ja mide Te räägite mulle oma suhtumisest diskrimineerimisvastasesse seadusesse? Ma võin Teile meeleldi rääkida meie rahastamisest,” jätkas Cohn-Bendit.

Edasi asus Klausi-peksmise tööd tegema Iiri eurosaadik, liberaal Brian Cowley, kelle partei on seal võimul. Cowley kuulub fraktsiooni Rahvusriikide Liit, samasse punti kuulub Eestist Rahvaliit, kellel pole saadikut europarlamendis. Cowley kuulutas, et iiri rahvas tegelikult pooldab Lissaboni lepet/EL põhiseadust ning seetõttu oli iiri rahva suhtes väga solvav, kui Klaus kohtus Declan Ganleyga “kellel puudub mandaat”.

“Ma tänan teid selle kogemuse eest, mis ma sain siit koosolekult,” vastas Klaus Cowleyle. “Ma ei uskunud, et midagi sellist on võimalik ja pole midagi sellist kogenud viimased 19 aastat. Ma arvasin, et see oli minevik, et me elame demokraatias, aga see on postdemokraatia tegelikult, mis valitseb EL-is.

Te mainisite Euroopa väärtusi. Kõige tähtsamad väärtused on vabadus ja demokraatia. EL liikmesriikide kodanikud on kõige rohkem mures vabaduse ja demokraatia pärast. Aga täna on need EL-is kaotamas oma positsioone. On tähtis neid tagant tõugata ja nende eest võidelda.

[...]EL-i korraldamisele on mitmeid alternatiive. Võtta neist üks ja muuta see pühaks, puutumatuks, mille üle ei ole võimalik kõhelda või seda kritiseerida on Euroopa loomuse vastane. Mis puutub Lissaboni lepet, siis tahaks ma mainida, et ka Saksamaal pole see ratifitseeritud. EL põhiseadus, mis on põhimõtteliselt sama, mis Lissaboni lepe, lükati veel kahes riigis referendumil tagasi. Kui härra Crowley räägib iiri rahva solvamisest, siis ma pean ütlema, et kõige suurem solvang iiri rahvale on mitte aktsepteerida Iiri referendumi tulemust. Ma kohtusin Iirimaal kellegagi, kes esindab oma kodumaal enamust. Teie, hr Crowley, esindate vähemuse nägemust Iirimaal. See on referendumi selge tulemus.”

“Kogu lugupidamise juures, hr president, Te ei ütle mulle, mida iirlased arvavad. Mina olen iirlane, ma tean paremini.”

“Ma ei spekuleeri selle üle, mida iirlased arvavad. Ma näitan ainsat mõõdetavat tulemust, mis kinnitati referendumil,” ütles Klaus.

Kohtumise võttis kokku Pöttering, kes teatas, et on “vastuvõetamatu, kui Te võrdlete meid Nõukogude Liiduga,” ning teatas, et “me oleme hea tahtega, mitte naiivsed.”

“Mina ei võrrelnudki Teid Nõukogude Liiduga, ma ei maininud sõnu “Nõukogude Liit”. Ma ütlesin vaid, et ma ei ole kogenud taolist õhustikku ja taolist vestlusstiili Tšehhi Vabariigis viimased 19 aastat, tõepoolest.”

Vestlus on täies pikkuses üleval selle lingi all .

Sellega ei olnud tüli veel lõppenud. Teema tõstatati europarlamendis, kui Prantsuse president Nicolas Sarkozy andis ülevaate oma lõppevast eesistumisest ning kõigi fraktsioonide juhid said tema poole pöörduda oma küsimustega. Briti Iseseisvuspartei esimees, fraktsiooni Iseseisvus/Demokraatia aseesimees Nigel Farage nõudis Sarkozylt, et see mõistaks hukka eurosaadikute käitumise.

“Tšehhi presidentuuri algusega oleme minu meelest näinud tänapäevase Euroopa Liidu tõelist palet selle õõvasta rünnaku kaudu president Vaclav Klausi vastu. Ma küsin teilt: millist EL-i Teie tahate? Sest meil on praegu Liit, mis suhtub demokraatiasse põlgusega. Brian Crowley ütles president Klausile, et iirlased soovivad Lissaboni lepet. Mul on kahju, vanapoiss, aga iirlased ütlesid EI, nii, et palun aktsepteerige tulemust. Varem on öelnud sotsialist Martin Schultz, et ei-hääl viib fašismini ja et me ei tohi painduda populismi ees. Nii, et see on Liit, mis põlastab demokraatiat. See on Liit, mis ei suuda leppida mitte ühegi alternatiivse seisukohaga. “Mind ei huvita teie seisukohad”, ütles Danny Cohn-Bendit president Klausile Lissaboni leppe osas ja varem on hr Cohn-Bendit siin saalis öelnud, et leppe vastased on vaimuhaiged. See on väga-väga ohtlik samm liidul astuda. See on liit, mis käitub nagu pätt ja jõhkard.

Kui hr. Cohn-Bendit pani Euroopa Liidu lipu president Klausi lauale ja käskis selle lossi torni tõmmata, oleks ta sama hästi võinud olla saksa ametnik 70 aasta tagant või nõukogude ametnik 20 aasta tagant. Libertaal-Danny, kes on nüüd autokraat. Mees, kes on muutunud kõigeks, millele vastu ta ütles end olevat 40 aastat tagasi. See, president Sarkozy, on Euroopa Liidu pale. Ning kõike seda vaatas munedes pealt president Pöttering, kes on varem siin saalis saadikuid trahvinud riigipeade solvamise eest.”

Enne, kui Sarkozy vastata jõudis, kargas püsti Schultz, et kaitsta end “isikliku rünnaku” vastu, kinnitades, et ta pole kunagi öelnud, nagu viiks ei-tulemus fašismini. See oli tema ettekääne sõna võtmiseks. Tema põhimure oli aga hoopis selles, et “keegi ei hoiatanud” nende vestluse avalikustamise võimalusest kohtumisel president Klausiga. “Me kõik eeldasime, et tegu on konfidentsiaalse vestlusega, nagu näiteks Elysee palees, kus meie kohtumine president Sakozyga oli suletud uste taga. Nene kohtumiste sisu sattus meie teadmata Tšehhi pressi. Ma ei tea, millisesse süsteemi taoline käitumine kuulub, aga see ei sobi kindlasti demokraatliku õigusriigi juurde!”

Sarkozy loomulikult ei kõhelnud, kelle poolt tema on. “Ma tahan öelda, et ma kiidan heaks president Pötteringi julguse ja õige suhtumise kohtumisel president Klausiga. Kõik väärivad lugupidamist, aga lugupidamise saamiseks tuleb teistest lugu pidada. Vahel tabab meid valusalt mõne suure EL riigi riigipea avaldus. Ta soovib lugupidamist, kena ja tore, aga eurooplastele, kes on siin, oli ennekuulmatu, et Euroopa lipp oli võetud maha kõigilt Tšehhi Vabariigi avalkelt hoonetelt. See ei tee kellelegi au. Ma loodan, et peaminister Topolanek ei lähe seda teed. Päris kindlasti võivad president Pöttering ja fraktsioonide juhid arvestada Prantsuse eesistumise täieliku toetusega. Euroopa parlamendi fraktsioonide juhte ei tohi sedasi kohelda; ega ka europarlamendi presidenti; ega ka Euroopa Liidu sümboleid, sõltumata sellest, kust te pärit olete või mis on teie poliitilised vaated. Seda ei tohi juhtuda.”

Püsti kargas ka Euroopa Komisjoni president, tänapäeval parem-liberaal, oma poliitilise karjääri alguses aga portugali marksistiks olnud Jose Manuel Barroso. “Igaüks, kes võrdleb Nõukogude Liitu ja Euroopa Liitu näitab kolme asja: esiteks seda, et ei tea, mis oli NL. Teiseks seda, et ei tea, mis on EL. Kolmandaks, väga halba arusaamist sellest, mis on demokraatia ja demokraatlikud põhimõtted: vabadus ja solidaarsus, millele me oleme oma maja ehitanud.”

Kogu sõnavahetus europarlamendis on vaadatav siit .

Ei vajaks justkui isegi mingit erilist kommentaari. EL on muutunud niivõrd totalitaarseks ja ebademokraatlikuks, et isegi parima tahtmise puhul ei mahu tema groteskne rahvusriikide vaenulik, vasakpoolne, tsentraliseeritud, imperialistlik olemus ühegi poliitkorrektsuse või antifašismi viigilehe taha. EL on totalitaarne ning muutumas järjest jõhkramaks ja see on paratamatu. Muidu ei õnnestu eurokate poolt “ehitatud maja” püsti hoida. Lõppude lõpuks hääletab rahvas pea alati, kui selleks võimalus antakse, maja kõrgemaks ja laiemaks ehitamise plaanid maha.

Sama moodi, nagu koheldi Vaclav Klausi, koheldakse Poola presidenti Lech Kaczynskit, sama kohtlemine sai osaks Jörg Haiderile ja kõigile teistele poliitikutele, kes ei kiida vastuvaidlematult heaks europrojekti suunda ja stiili.

Klausiga juhtunu paneb mõtlema ka selle üle, mismoodi käituvad meie poliitikud “suletud uste” taga toimuvatel kohtumistel. Kas meie abitu, hale, tädilik välisminister Paet julgeb ja tahab Prantsuse marksistidele ja saksa sotsidele vastu hakata? Või valib ta paipoisi rolli ning liitub nendega, kes sõimavad, ilguvad ja ähvardavad eriarvamusel olijaid? Vastus on ilmselge. Või mis muu, kui samasugune suletud uste taga toimunud arutelu sai põhjustada president Rüütli meelemuutuse enne 2003. aasta euroreferendumit, kui ta hülgas oma varasema pehmelt euroskeptilise joone ja hakkas koos peaminister Partsi ning spiiker Ergmaaga jah-kampaania vapiloomaks. Rüütli erinevus Klausist on selles, et ta ei hakanud siis ega ka 20 aastat tagasi lipu lauale lajatanud jõhkardite vastu. Loomulikult lähevad eoroföded närvi, kui nende totalitaarset plaani läbi nähakse ning sellele vastu astutakse. Mõnusam oleks oma impeeriumit ehitada ju nii, et retoorika ja teod on kooskõlas. Loomulikult hakkavad nad turtsuma, et võrdlus Nõukogude Liiduga on kohatu. Mida muud nad öelda oskaks. Nende jutt võib ju olla usutav teisel pool raudset eesriiet. Siin pool teavad kõik, alates Tšehhi presidendist kuni tavakodanikuni, et sisulist vahet on aina raskem näha. Tsenseerimine, tagakiusamine, hulluks tembeldamine, töökohal kimbutamine, haridustee nurjamine ideoloogiliste vastaste suhtes juba on. Väljasõidukeelud ja vangilaagrid esialgu veel puuduvad. Võimuloogika dikteerib, et needki peavad varem või hiljem tulema, muidu laguneb “solidaarsusele ehitatud maja” laiali. Ja Euroopa rahvad saavad taas vabaks - nagu siis, kui eelmine suur maja kolinal kokku kukkus.