Saada sõbrale

Eelmise nädala lõpus käis meediast läbi, et Elukultuuri Instituut, Lastevanemate Liit ja Noored Konservatiivid tegid ühisavalduse õiguskantsler Indrek Tederile, milles paluvad tal kuulutada õigusvastaseks abortide riiklik rahastamine läbi Eesti Haigekassa . Abordivastastel on kaks põhimõttelist argumenti: esiteks kuulutab Eesti põhiseadus, et Eesti riigi mõte ja ülesanne on tagada eesti rahva säilimine läbi aegade, seega ei saa riik rahastada sündide vähendamist, teiseks kuulutab sama põhiseaduse § 16, et igaühel on õigus elule. 2002. aastal tõdes eelmine õiguskantsler Allar Jõks, et see õigus kehtib ka veel sündimata inimestele ehk lootele. Jõks leidis lausa, et põhiseadus „ei keela mitte ainult vahetut sekkumist loote eluõigusesse, vaid ka paneb riigile kohustuse loote eluõigust kaitsta.“

Sel nädalal tuli aga uudis, mille kohaselt on abortide arv Eestis viimastel aastatel langenud , alates aastast 2000 on abortide hulk vähenenud veerandi võrra. Kui varem tehti 100 elussünni kohta 100 aborti, siis 2006. aastal oli abortide arv 100 sünni kohta 63. Võrdluseks: Soomes tehti 2005. aastal 100 sünni kohta 19 aborti. Kuigi numbrid on jätkuvalt masendavad - Eesti on maailma üks usinamaid lootetapjaid riike - ja aborti peetakse Eestis ikka veel pereplaneerimise vahendiks, on tegu siiski julgustava infokilluga. Kahtlemata on oma osa selles nii vanemapalgal kui viimaste aastate majanduskasvul, ometi ei tohiks alahinnata ka abordi vastase selgitustöö rolli abortide vähenemisel.

Mäletan sajandivahetusest kohtumist ühe Ameerika kristliku konvservatiiviga, kes rääkis sealsest poliitikast ja sellest, kuidas „kultuurisõja” kuumim rindelõik Ameerikas on juba aastakümneid olnud abordiküsimus. Elupooldav versus valikut pooldav, ehk pro life vs pro choice, nagu sealne retoorika sedastab, defineerib sealset poliitilist maastikku rohkem kui suhtumine maksudesse või riiklikusse julgeolekusse. Rick - nii oli mehe nimi - oli kurvalt tumm, kui kuulis minu käest, et Eestis pole abordiküsimus poole sõnagagi avaliku arutelu teemaks.

Mitte enam, õnneks. Juba paar-kolm aastat on abordiga seotud moraalsed ja demograafilised küsimused üha rohkem murdnud ka avaliku diskussiooni areenile. Abort pole enam tabuteema, ehki paljud seda jätkuvalt sooviks. Oma vastuseisu abordile väljendavad avalikult ühiskondlikud organisatsioonid, peavoolu poliitikud, arstid, lapsevanemad ja usuringkonnad. Arusaamine, et abort on lihtsalt vale moraalselt ei pruugi ju meie moraalirelativistlikus tolerastia surve all ägavas ühiskonnas kõigile kohale jõuda, aga argument, et meie niigi väljasuremisohus olev rahvas tapab riigi toetusel pea poole oma järelkasvust jõuab ka küünilisemate ajudeni.

Statistika näitab, et peamised abordi tegijad on meil keskealised naised, kellel juba on kodus vähemalt üks laps. Ühtlasi on need naised korduvabordi tegijad, kaks kolmandikku aborte tehakse naistel, kes on juba ka varemgi on lapse hävitusele määranud. Tegemist on nõukogude ajast pärit nihilistliku mentaliteediga inimestega, kes ületavad varsti viljakuse ea. Demograafid ütlevad aga, et kui igas Eesti peres oleks praegusega võrreldes üks laps rohkem, poleks meil demograafilist kriisi. Noorem põlvkond teeb aborte vähem, osaliselt kindlasti seetõttu, et kasutab rasestumisvastaseid vahendeid rohkem. Olgu nende iibega, kuidas on, vähemalt ei pea nad aborti pereplaneerimise meetodiks.

Ameerika kogemus näitab, et abordid vähenevad kahel põhjusel: esiteks usina selgitustöö tagajärjel ehk hoiakute kujundamise abil. Teiseks siis, kui riik või osariik piirab igal võimalikul moel abordi nö kättesaadavust. Alates 1973. aasta ülemkohtu otsusest on abort Ühendriikides põhiseaduslik õigus, mida saab muuta vaid kas uue, vastupidise ülemkohtu otsusega või põhiseaduse muutmisega. Põhiseaduse muutmine on Ameerikas aga ülikeeruline. Samas on paljud osariigid kehtestanud seaduseid, mis teevad abordi kättesaadavuse ikkagi raskeks. Näiteks nõutakse raseda vanemate või lapse isa kirjalikku nõusolekut, piiratakse abordi tegemise aega võimalikult lühikesele perioodile alates viljastumisest, kohustatakse abordi soovijaid läbima kõigepealt nõustamist ja tutvuma infomaterjaliga abordi riskidest ning vastuväidetest, keeldutakse andmast litsentse haiglatele, kes sooritavad aborte jne. Uuringud näitavad ka, et valdav enamus naisi sooviks tegelikult oma lapse alles jätta, kui nad tunnetaks lapse isa tuge ja näeks toetusvõimalusi peale lapse saamist.

Siin muide saavadki hoiakute kujundmaine ja riiklik käitumine omavahel kokku. Kui riik kulutaks abortidele minevad kümme miljonit krooni abordivastaste nõustamiskeskuste käivitamiseks, kui ta nõuaks aborti soovival naisel ka lapse isa nõusoleku olemasolu, kui ta looks ise ja aitaks heategevusorganisatsioonidel luua kasuperede ja tugiperede süsteemi, siis saadaks ta välja selge sõnumi, et abort on vale. Ta ei pea kohe abordi tegemist ära keelama, kuigi see peab olema lõppeesmärk, aga ta peab valima õige poole ja aitama ühiskondlike hoiakutel jõuda sinnamaale, et see keelamine muutuks vastuvõetavaks ja lausa nõutuks laiema avalikkuse poolt.

Et sinnani jõuda tuleb kodanikeorganisatsioonidel, poliitikutel, südametunnistusega arstidel, usuliidritel ja kõigil headel inimestel jätkuvalt abordi teemal tõde rääkida ning vankumatult nõuda selle võika, ebainimliku praktika lõpetamist. Õiguskantsler Tederil lasub praegu tõsine vastutus elu pühaduse ja puutumatuse kaitsel.