Saada sõbrale

Oskab keegi öelda, kas käesoleva arvamusloo pealkirjas sisalduv üleskutse on põhiseadusega tagatud mõtte- ja väljendusvabaduse õigustatud kasutamine, sotsiaalse vaenu õhutamine või lihtsalt hea maitse vastu eksimine?

Islami usurajaja prohvet Muhamedi pilkavate karikatuuride avaldamine on pannud moslemid möllama ja ka eurooplased diskuteerima. Paljud ajakirjanikud, ajalehtede väljaandjad ja teised kaitsevad tuliselt püha sõnavabadust. “Sõnavabadus on absoluutne, koos vastutusega loomulikult,” ütleb Tarmu Tammerk, Eesti Ajalehte Liidu pressinõukogu esimees. Samas on mõnel pool erinevad usklikud ühte heitnud, et vastu astuda mistahes religioossete väärtuste halvustamisele. “Kui rünnatakse seda, mis on püha ühe religiooni jaoks, kannatavad kõik religioonid,” öeldakse Norra luteri kiriku, Norra Kristliku Nõukogu ja Norra Islami Nõukogu ühisavalduses, mis taunib kõnealuste karikatuuride avaldamist.

Moslemid heidavad Läänele seoses usuvabadusega (ja üldse vabadusega) ette silmakirjalikkust. Nad ei mõista, kuidas võib mõnes lääneriigis vabalt tarvitada narkootikume, eksponeerida avalikkuses oma sättumusi, avaldada meedias rõvedaid pilte ja mõnitada usku, kuid ei või näiteks riigikoolis vabalt kanda pearätti ja muud ususümboolikat.

Muidugi võiks ka Lääs paljudele islamiühiskondadele ette heita samasugust silmakirjalikkust. Kui moslemid nõuavad läänelt usuvabaduse järgimist, selleks et islam saaks lääneriikides vabalt levida ja tegutseda, siis paljudes islamiriikides ei ole teiseusulistel mingit vabadust. Araabia telekanalid on täidetud vihkamisest kristlaste ja juutide vastu ning seal heroiseeritakse varjamatult neid, keda meie peame terroristideks.

Aga tulgem asja tuuma juurde. Antud kaasuses on ühel pool rindejoont “vaba ajakirjandus”, kelle jumal on püha sõnavabadus, s.t. vastuvaidlemata õigus avaldada mida iganes, mis just paragrahvi alla ei käi. Kuid nüüd, mil Euroopa väljaanded avaldavad Muhamedi pilapilte puhtalt jonnist, pole enam tegemist isegi mitte püha sõnavabadusega, vaid täiesti haige võimuihaga, et näidata, kes on vabas maailmas peremees - mitte fanaatilised ja kitsarinnalised rättpead, kes ei taha aru saada moodsa ühiskonna toimimismehhanismidest, vaid vaba ajakirjandus kui vabaduse üks alustalasid.

Teisel pool on vihale aetud ja ka ässitatud usklikud, kelle usulistel tunnetel on tambitud ja kes nüüd tambivad Taani ja teiste Euroopa riikide lippudel. Kas neil on õigus vihane olla? Miks peaks süürlastele, palestiinlastele, iraaklastele jne korda minema, mida neist ja nende usust kirjutab või arvab mingi taanikeelne ajaleht? Aga läheb. Ja kui nad oma maades Euroopa riikide saatkondi põletavad, siis kas nad ei või oma kodus teha mis tahavad?

Kogu loo irooniline külg on selles, et kui islamimaailm ajab mõnda aega läbi ilma taani piimatoodeteta, siis eurooplased ei saa niisama lihtsalt loobuda araabia naftast, protestiks sõnavabaduse ja inimõiguste piiramise vastu nendes maades.

Eestis on viimasel ajal kombeks mõnitada kristlust. Miks siis kristlased ei mölla ega seisa oma usu eest? Vastus on lihtne. Lääne kristlased on sekulaarse ühiskonna poolt ajupestud, neile on pähe tuubitud, et religioon on eraasi ning nn. usu- ja sõnavabadus on palju tähtsam. Elame nagu homod kapis - ja kui keegi järsku kapiukse lahti teeb, ei teagi kohe, kuidas ennast avalikkuse ees ülal pidada. Suurele hulgale moslemitele on religioon peaasi. Loomulikult lisandub usulistele tunnetele alaväärsuskompleks Lääne ees, mis teatud puhkudel, kui selleks põhjust antakse, vallandub kontrollimatuks vihaks. Paraku jäävad selle viha alla ka islamimaades elavad kristlased ja mitte ainult lääne pehastunud sekularism, meie ühine vaenlane.

Kas selles loos on üldse moraali? Ega vist. Või kui, siis igati piibellik ütlemine, et külvad tuult ja lõikad tormi. Võiks ju manitseda osapooli tasakaalukusele, sest nii sõnavabadust kui religiooni tuleb järgida vastutustundlikult. Aga mis mõtet on moraalilugemisel ükskõik kui kõrgel tasemel, kui keegi seda nagunii ei kuula. Elagu siis tagajärgedega.