Saada sõbrale

Abordivastane portaal abort.ee jõudis avatud olla vähem kui nädala kui algas surmakultuuri võitlejate maruline rünnak. Lehekülje avamist toetanud sotsiaalministeeriumi ametnikud kiristavad hambaid, nõudes raha tagasi ja süüdistades lehe tegijaid tüssamises, paduvasakpoolne Eesti Päevaleht on enda kanda võtnud rünnaku põhiraskuse, snaiperituld annavad erinevad vasakpoolsed blogid. Abordiapologeetide meelest tohib lootemõrvast rääkida vaid ilustavalt ja kiitvalt, siis on jutt „tasakaalus” ja „erapooletu”. Nad ei saa leppida sellega, et asjust räägitakse päriselt erapooletult ja tasakaalukalt, sest nad teavad sama hästi kui abordivastasedki, et abordi aus käsitlemine häälestab iga südametunnistusega, elu hindamatust mõistva inimese abordi vastu.

Abort on Eesti ühiskonnas olnud pikka aega vaat et tabu teema. Kõik teevad aga keegi ei räägi! Statistika on karm: meil tuleb iga elussünni kohta üks abort. Põhimõtteliselt käsitletakse Eestis aborti rasestumisvastase vahendina.

Miks? Sest sotsiaalministeerium, haridusministeerium ja Eesti vasakliberaalne meedia on aastaid, tegelikult aastakümneid viljelenud vaikselt aga järjekindlalt aborte soodustavaid poliitikaid ja hoiakuid. Suur hulk naisi ja veel suurem hulk mehi ei oma vähimatki ettekujutust, mida abort tegelikult tähendab. Millised on selle võika, julma otsuse psüühhilised ja füüsilised tagajärjed. Paljud naised saavad tõe teada alles pärast oma lapse hävitamist, kuulevad alles pärast nõustamistest, tugiprogrammidest ja hoiatustest. Hingevaluga tuleb elada aga kogu oma ülejäänud elu. Nii ongi mõistetav, miks nii paljud ei taha teemat üldse puudutada - kümned tuhanded eesti naised on aborti teinud, sageli peredes, kus juba üks või mitu last kasvavad. See nõuab tohutut eneseületust tunnistada endale, et tehtud on mõõtmatu ja hindamatu viga. Viga, mis jääb painama elu lõpuni. Lihtsam on endale korrutada meedia poolt varmalt ette söödetavat surmakultuuri ratsionaliseerivat argumentatsiooni, et abort on mõistlik, kasulik või vajalik.

Ainult et ta ei ole. Ei mõistlik, kasulik ega vajalik. Ja see polegi kõige olulisem. Kõige olulisem on, et abort on vale. Lihtsalt vale. Julm, ebaõiglane, inimesi alandav ja inimelusid hävitav.

Loomulikult tabab abordipooldajaid raevuhoog, kui keegi asub andma tegelikku erapooletut ja ausat infot abordi kohta. Või kuidas üldse oleks võimalik rääkida erapooletult vanemate poolt omaenda lapsele määratud surmaotsusest? Kuidas esitada seda „tasakaalustatult”? Sotsminni tädid teavad täpselt - nad on teinud seda aastaid - käiku tuleb lasta eufemismid, välja tuleb töötada ilusakõlalised terminid, jutt tuleb viia mujale, näiteks joodikutele või narkomaanidele, laste vaesusele või millelegi taolisele. Abordipooldajate argumentatsioon taandub alati just sellele: kuna maailm pole täiuslik, on laste valikuline tapmine põhjendatud. Kuna abordivastased ei ole pseudoüllal põhjendusel tehtava julma liigiaretusega nõus, on nad pahad.

Kuidas võidelda abordi massilise leviku ja surmakultuuriga laiemalt? Väga lihtsalt: rääkides tõde! Tõde ei vaja karke, ei vaja ilustamist ega ümbertnurga ettevaatliku esitamist. Ainus, mida tõde vajab, on neid, kes julgevad teda välja öelda. Tõesti, tõesti, kurjus võidutseb vaid juhul, kui head inimesed ei tee midagi.

Elukultuuri Instituut ning abort.ee täpselt seda teebki: räägib tõde abordist ja selle tagajärgedest. Loomulikult ärritab see kõiki neid, kes tahavad kramplikult peita ennast veelgi sügavamel magusasse valesse, et vältida kibedat tõde. Ja loomulikult tabab ministeeriumiseinte vahel sügavalt sisse kaevunud progressiviste sapiatakk, kui nad avastavad, et nad ise andsid raha abordikriitilisele leheküljele. Varmalt igale dekadentsi ja pseudoõigust propageerivale avaldusele alla kirjutav vikerkaarevärviliste korrustega ministeerium uskus end nüüdki maksurahaga toetavat aborti pooldavat lehekülge. Või nagu nad ise seletavad „erapooletut” ja „tasakaalustatud” infoallikat. Sellist, kus oleks suurte punaste tähtedega iga teksti all ja üleval kirjas, et Eestis ikka võib aborti teha. Õige või vale, aga seadus lubab.

Lubab seni, kuni piisavalt palju inimesi on saanud selgeks abordi tegeliku tähenduse ning tekib reaalne ühiskondlik surve seaduste muutmiseks. Abort.ee ei pea poole sõnagagi sekkuma poliitikasse, piisab kui ta jätkab ausa ja faktitäpse info levitamist ning tuleb aeg, mil tabud murduvad ja poliitikud peavad asuma lubama valijatele aborte piiravaid või keelustavaid seadusi või selgitama, miks nad pooldavad selle jätkamist. Just see häiribki meie vasakliberaalseid ametnikke ja veel vasakliberaalsemaid ajakirjanikke kõige rohkem. Just selle ära hoidmiseks üritavad nad veebilehekülge ning selle tegijaid laimata ja sõimata. Ent viha on halb nõuandja: paremat reklaami portaalile annab otsida, kui meediakära selle sisu üle. Raevukas reaktsioon, mis lehe avamisele järgnes, annab tunnistust surmakultuuri kandjate siirast hirmust kaotada vaidlus elu ülimuslikkuse teemal. Nende vildakas argumentatsioon ei püsi püsti, kui vastaspoolt ei suudeta vaikima sundida. See on hirm näha oma progressiivse maailmavaate agooniat, mis neid sunnib tõmblema.

Abordipooldajad saavad aborti ja surmakultuuri propageerida vaid seetõttu, et nende vanemad ei otsustanud abordi kasuks. Ometi ei ole nad valmis elu ja sellega kaasnevaid võimalusi lubama nii paljudele teistele. Elukultuuri Instituudile teeb seda nende eest. Soovin neile jõudu, edu ja külma närvi. Kui vahel tundubki, et massilise abordikultuuri ümber pööramine paistab Eestis võimatu, siis tasub jõudu ammutada Ameerika Insenerikorpuse Teise maailmasõja aegsest hüüdlausest: võimatud asjad teeme ära täna, raskemad võtame ette homme!