Lisatud: 3. august
Saada sõbrale


Avatud ühiskond on kodanikuvabadusi ja üldisi ühiselu reegleid austav ühiskond. George Soros kurdab oma raamatuis palju ja pikalt selle üle et maailma tugevaim avatud ühiskond ehk USA ei ole avatud ühiskonna mõtet endale teadvustanud ning käitub mujal maailmas sageli sellele risti vastupidiselt. USA võib selliselt oma hegemooniat kahtestades muutuda üleilmsel skaalal pigem avatud ühiskonna vastaseks. Kahtlemata tuleb Sorose murega nõustuda. Arvan, et ka Euroopa vanad demokraatiad kes on end sisemiselt nii siseäärmusluse kui ka islamisallimatusega lahjendanud, ei suuda samuti enam avatud ühiskonna eestvõitlejaiks olla.

Ei ma ei arva et me võiksime Sütistet parafraseerides tunnetada tõde et maakera pöördub avatud ühiskonna poole. Pigem ehk vastupidi. Lisaks tundub mulle et demokraatlikust retoorikast hoolimata ei ole USA-s senini aru saadud ühest väga lihtsast tõsiasjast - nimelt nõuab läänelik demokraatia toimimiseks teatud individualismi indeksi olemasolu kogukonnas ja kui seda lihtsalt ei ole siis ei ole ka läänelik demokraatiamudel eluvõimeline. Nõndasama ei ole ka need Afganistani ja Iraagi parlamendid mis USA poolt on kokku pandud mitte mingilgi moel demokraatlikud institutsioonid vaid pigemini korruptsioonikogud kus erinevad korruptiivsed grupid üksteist tasakaalustavad.

Suurim oht varitseb aga läänelikku avatud ühiskonda mitte väljast vaid seestpoolt. Varitseb just selles et osad inimesed, olgu siis indiviidid või marginaalsed vähemusgrupid vastandavad oma individuaalsed ja kildkondlikud õigused ühiskonna omadele. Nad võtavad isikuvabaduse idee ja viivad selle absoluutsesse äärmusesse ehk absurdi. Ühest küljest on suhtumine äärmuslastesse avatud ühiskonna tolerantsi proovikiviks. Teisalt ohustavad aga äärmuslased ise avatud ühiskonda enam kui miski muu. Nimelt saab avatud ühiskond minu meelest eksisteerida vaid siis kui eksisteerib nähtamatu tasakaal konsensuse ja tolerantsi vahel. Teisisõnu, tasakaal indiviidi ja inimgruppide ning ühiskonna kui terviku vahel. Seksuaalvähemlased aga rõhutavad tolerantsi iga hinna eest ja seda mistahes konsensuse arvelt. Veelgi enam, tänu iga hinna eest tolerantsi rõhutamisele osutuvad seksuaalvähemlased praktikas lääneliku, avatud kuid sisimas siiski konsensust omava ühiskonna lagundusmootoriks ja dekonstrue
erijaks. Kui nad oma tahtmise saavad siis võib arvata et astume peagi sellisesse hedonistlikku tolerantsusdiktatuuri millist inimkond pole varem näinudki. Ja siis…..küllap tulevad siis varsti habemetega mehed lõuna poolt ja hakkavad valgele inimesed taas moraali abc-d õpetama.

Kahtlemata saevad äärmuslased sedasama oksa millel nad ise istuvad - läänelikku tolerantsi ja indiviidide õiguste austamise oksa. Näiteks või seksuaalvähemlaste lõputud ja igavesti kasvavad nõudmised millele ei tule iial enne lõppu kui neil on õnnestunud umber defineerida kogu normaalsuse mõiste ühiskonnas, teisisõnu kogu ühiskond ise. Nad ei lepi, ei saagi priviligeeritud vähemusena leppida mitte millegi vähemaga kui kogu ühiskonna ümberdefineerimisega. Ei saa sugugi välistada et nad võivad saavutada lääneliku tolerantsusmudeli lühiajalise kehtestamise ka Eestis. Nn. partnerlussuhte võrdsustamine traditsioonilise abieluga on aga sedavõrd radikaalseks sammuks et sisuliselt tähendab see nendesamade eetilis/ideoloogiliste aluste eitamist millele kogu lääne ühiskond rajatud on. Teisisõnu läheb just partnerlussuhte legaliseerimise koha pealt piir mis lõikab lõplikult läbi selle juure mis indiviidi väärtustavat ideoloogiat traditsiooniliselt toitnud on. Kui üks väike vähemusgrupp
saab ja suudab oma õiguste nimel vaimselt terroriseerida kogu ülejäänud ühiskonda, mis nende suhtes täiesti arusaadavalt valdavalt vastikust tunneb, siis ei ole selline ühiskond enam oma eksistentsi väärt. Selleks et üks väikene seltskond saaks bravuurselt laiutada peab ühiskonna vaikiv enamus oma tunded ja arvamused karistuse hirmus (nii nagu Rootsis ja mõnes teiseski Euroopa riigis) maha salgama. Et mõnituhat inimest kapist välja saaks, peab ühiskond tükkis oma arvamuse ja tunnetega kappi ronima? Absurdne! Just siinkohal muutub avatud ühiskond iseenese vastandiks.

Et seksuaalvähemlased tõesti suudavad rahvuslikule ideoloogiale äärmiselt vaenuliku rahvusvahelise lõbukultuuri nimel kogu ülejäänud ühiskonda vaimselt terroriseerida seda näitab sellegi geiparaadi ümber käiv poleemika. Siinkohal tulebki neile otsustavalt vastu astuda. Selles küsimuses peab eestlane üle vaatama erimeelsustest ja ühiselt seksuaalvähemlaste vaimsele terrorile vastu astuma.

Miks vaikib kolmanda sektori suurim organisatsioon - Eesti Evangeelne Luterlik Kirik? Kas hirmust vasakliberaalide turmtule alla sattuda? Muud ühiskondlikud jõud on aga üksikult võttes liialt vastandlikud ja marginaalsed selleks et neid tähele pandaks. Teisisõnu, moraalne rindejoon läheb praegu just nimelt sellest kohast - läbi vanalinna käänuliste tänavate. Kui võim asub tõesti jõuga vaimset terrorismi kaitsma, siis õõnestab ta omaenda legitiimsuse aluseid. See näitab et võimukandjad ei ole aprilliöödest mitte midagi õppinud.

Mida Eesti praegu enam kui midagi muud vajab ei ole mitte rahahimulised huvigrupid, mida ka parteideks kutsutakse, vaid pigem on selleks suur poliitilisi ja ideoloogilisi eristusi ületav - Elukultuur ja seda väärtustav koalitsioon mis väärtustaks ja kaitseks traditsioonilist peremudelit. Just selles peaks ennekõike seisnema rahvuslik kokkulepe!