Saada sõbrale

Valget laeva ei oodata enam. Laev on lõplikult randunud. Tõenäoliselt ei tule teda enam kunagi. Meil ei ole siin Eestis enam midagi loota ega oodata. Hea kui samamoodigi veel pisut edasi saaks. Kõik mis lubati on kohale jõudnud ja ära toodud.

Igal juhul tundub, et oleme sarnaselt Ameerikaga Braudrilliardi sõnul hüperreaalsuse kõrbesse jõudnud.

Läbi aastasadade on valge laev meid inspireerinud ja meile jõudu andnud. Prohvet Maltsveti järgijad ootasid Valget laeva Lasnamäe rannas ja Kolga lahe ääres. Kui kevadtööd olid juba lootuselt hiljaks jäänud, siis ei jäänudki enam Valgele laevale muud võimalust kui viimaks ikkagi ära käia, vähemasti inimeste meeltekaemuses. Nii öeldigi siis et Valge Laev on juba tulnud ja inspireerinud ärganuid Krimmi elama asuma. Toonases agraarühiskonnas olid ka religioossed tulevikuterendused valdavalt maa ja põlluharimisega seotud.
Meie rahvas oma kasina fantaasiavõimega ei osanud siis enamat lootagi kui paksu huumusekihti ja pääsemist mõisatalli seljasaunast.

Teisalt meenutab Valge laev meile Vaikse Ookeani rahvaste kargokultusi. Seal arvati et teatud põhjuslike tingimuste täitumise korral sõidavad ühtäkki randa suured (valged) laevad ja külvavad pärismaalsed hea ja paremaga ülikülluslikult üle. Neilt laevadelt lootsid pärismaalased saada valge mehe nänni aga mitte valge mehe vaid iseendi poolt määratud tingimustel.

Valge Laeva, Uku Masingu sõnul meie religioosse põhisümboli, toob ja taob meie teadvusse müstiline õpetaja Uku Masing ise oma kogus “Vihmad neemede lahte”. Laulus “Laulud Jumalale” ütleb U.M. “Ta haual kasvab õrna kasteheina, ei Sina seda silma Valgest Laevast, sest oled sydaöö, oh Jumal, sametmust”. “Love Lõikuskuu ööl” on järgmine luuletus, kusjuures love luuletuse pealkirjas ei tähenda vist mitte armastust inglise keeles vaid pigemini seisundit millesse shamaanid vahel lähevad. “Pole Jumala Riikki kenam ega Valge Laeva lakerdav puri”. “Tontide eest taganejate sõdurite laulus“ Valget ootame vahelgi Laeva…….Selg Valgele laevale mast. On vaid hõbedast pilvedetriip, selg endale oda ja piik ja me silmades peegeldub suur kõrbge taganev Jumalariik.”

Siis tuleb tsükkel “Inimesepoeg valgel laeval” ja selle nimislaul “Valge Laeva laul.” "Põlevad samblad riivasid südame uksi, tuisus ei kustunud nemad, loitlesid oodates suve, oodates Valget Laeva, oi Valget Laeva. Ööl on küll tuhandeid sõnu, hommikul valvakaid viise, aga ei koidulaul ainus kõla nii vägevalt taevas, aga ei sõjatäht vaenus pole nii säramisvaevas kui selle sadama helendav täht, ootavd kus inglitekoorid Valget laeva, oi Valget Laeva."

Võib-olla piisab näidetest. Valge Laev on Uku Masingul poeetiline kujund mis kord möödas, kord veel tulemata, kord aga saab omaenda seljast Valgele laevale mast. Uku Masing võttis midagi tuttavat, midagi mis oli läbi Eduard Vilde ka juba Eesti kirjandusse tee leidnud ja tegi sellest veel midagi enamat. Tegi sellest Eesti omausu peasümboli. See kujund on võrreldav Ohio jõega USA mustanahaliste spirituaalides ja igatsustes, millest teiselpool orjust ei olnud. See jõgi väljendus näiteks või tuntuimas kodanikuõiguste eest võitlemise hümnis, “We shall overcome” ja segunes nendegi arusaamises ristiusust surmajordani ja muude taevaste ja maiste jõgedega mis siin- ja sealpoolsust lahutavad.

Uku Masingul on Jeesus ja Jumal juba selle sümboli, “valge laeva” oma pärisarsenali, oma märgi ja sõnakeelde lõplikult vastu võtnud. Selleski kujundis segunevad Jeesuse tulemine ja meetrine huumusekiht, ning taevriik ja hingemaa omavahel eristamatuks tervikuks. See sümbol liidab meid ühest küljest nii Vaikse Ookeani põlisrahvastega kui ka meie endi talupojakultuuri möödanikuga. Meie, ei kandnud merd siiski erinevalt juutidest päriselt ja jäädavalt maha. Kui juudikristlaste tulevikuterendustes öeldakse Ilmutuse raaamatus et “merd ei ole enam”, siis meile, metsarahvale, tuleb merelt Valge laev ja seeläbi ka pääste. Pääste tuleb võõralt ja vaenulilkult elemendilt, tuleb merelt ja lunastab sellesama mere oma tulekuga ära. Juba Kalevipojas ihaleb kangelane endale ilma otsast lunastust leida ja asub oma “lennukiga” seda ka meritsi otsima.

Valge laeva kujundis segunevad sotsiaalne, isiklik, vaimne ja materiaalne pääste. Kahest esimesest ehk enam sedavõrd ei hoolita, küll aga seda enam viimasest. Tundub et vähemasti materiaalses mõttes ei ole meie rahval enam midagi loota. Kõike metafüüsilist adume me talupoeglike ürgpragmaatikuina aga hoolimata vahel iseendigi retoorikast, materiaalsega võrreldes siiski teisejärgulisena. Nii teisejärgulisena et isegi mõte kellele see materiaalne pärandada ei turgata Eesti inimpaarile sageli enne meelde kui sageli juba lootusetult hilja on. Peaasi et oleks mida, eks siis hiljem paista - kellele.

Meie suured eesmärgid - Euroopa Liit ja Nato on saavutatud. Vaevalt et sealt või sellest meid enam meritsi või maitsi päästma tullakse. Ei, päästest enam ei päästeta. Tundub et enam ei takista meid miski lõplikult andumast üleüldisele ja üleilmsele tarbimisorgiale uppuval ökoloogilisel laeval. Nii nagu teised ja veelgi enam. Seda enam et neil teisel on meiega võrreldes vähemalt 50-e aastane edumaa. Meie kargokultuslik Valge Laev on randunud. Selle laeva kaptenisillal seisab tubli Tartu mees Andrus Ansip. Ta ajab sirget ja ühedimensioonilist juttu mis annab Herbert Marcuselikule ühedimesioonilisele inimesele lootust et saab küll ja veel enam saab ja veel paremini saab. Et kui kuidagi ei saa siis kuidagi ikka saab. Ja laenu saab ka.

Ja selle jutu eest antakse talle ka väikesed aktsiisivallatused andeks. Seda enam et see meie ülekuumenenud majandust hästi maha pidi jahutama. Seda suurema shokina tulid Aprilli lõpu rahutused Tallinnas. Need olid nende rahutused kelle valge laev (koidulaev) seisab hoopis ühe teise linna kai ääres ja kannab ühte teist nime.

Kas valge laev ei tulegi enam? Praeguses ajas saab ta tulla veel vaid sisemiselt, poeetiliselt ja metafüüsiliselt. Valge laev saab tulla veel vaid siis kui materiaalsest tüdinud ja pohmeluses inimene midagi muud soovima hakkab. Seda ühtset rahvuslikku kogukonda kellest Masing oma tsüklis - Inimese Poeg Valgel laeval kõneleb ei ole ka enam olemas. On emotsionaalsed hõimud kes veel vaid vahel harva, silmitsi võõra ohuga, endid heitunud ja ühtse mesilasperena tunnevad.